laupäev, 27. oktoober 2018

Art Spiegelman "Maus"

Art Spiegelman “Maus”, 296 lk. Pythagorase Püksid, 2018. 

Lugemise väljakutse nr 18: "Raamat, mille kaanepildil on kass". 

Vot see raamat… Nojah, ma ju tegelikult otsustasin kohe, kui peale “Persepolise” lugemist ka “Maus” ette võtta soovitati, et selle teose ma endale koju soetan; kohe selsamal päeval, kui see eesti keeles lettidele müügiks ilmub :D. Ja ehkki see plaan osutus tagantjärele tarkusena ikkagi liiga optimistlikuks ning sestsamast päevast sai mul lõpuks rohkem kui kvartal, jõudsingi viimaks selle nädala kolmapäeval raamatupoodi ja luhvtitasin osa oma sünnipäevaks saadud kinkekaartidest heal eesmärgil ära :). 

Ostuga koju jõudnud sain kohe ka seda lugema asuda ning tegelikult kuluski mul raamatu läbilugemiseks vaid sama päeva hiline õhtupoolik ja tund järgmise hommikust… Sest juba siin esitatud lugu Poola juutide ellujäämisest holokausti ajal nähtuna läbi oma isa silmade oli omal moel kaasahaarav ning kuna autor on lisaks selle meile ette pannud kujutatuna vabalt räägitu vormis külaskäikudel oma isa juurde sündmuste toimumisest aastakümneid hiljem, siis ka täis väga elulisi ja isiklikke olmesituatsioone. 

Ma täitsa saan aru, miks tolle ameeriklasest karikaturisti raamatut loetakse “murrangulise tähtsusega teoseks” ja “kultuskoomiksiks” ja “koomiksizanri tüvitekstiks”, olles esimene omataoline kõigi ülejäänute hulgas ning miks omistati 1992. raamatule/autorile koguni Pulitzeri preemia. Sest tõepoolest, siin esitatud lugu detailsetes piltides lugedes ei tundunud kordagi sobimatu, et nii traagilisi sündmusi kujutatakse koomiksina ja veel nii, et eri rahvustele on on antud lihtsustatud loomanäod (natse kujutatakse kassidena, juute hiirtena ja poolakaid sigadena) ning see on ka minu meelest oskus, mis kahtlemata väärib tunnustamist.

Mõneti on see lugu sarnane Auschwitzi tätoveerijaga, ka siit raamatust saab aimu, kuidas nendes koonduslaagrites ellu jäädi ja et autori isa Vladek oli üks nendest, kes oskas ära kasutada kõiki nappe võimalusi, mida elu elujäämiseks noil hetkedel realiseerimiseks pakkus. Abiks pidid muidugi olema ka tutvused ja/või raha (või muu sellega samaväärne ekvivalent) ent põhimiseks jäi siiski oskus nende abil viis leida…

Mul on väga hea meel, et see raamat lugemiseks minuni ja minu raamaturiiulile jõudis, suured tänud Triinu(de)le, Monikale, Kaisamaile ja Erikale FB-lugemisgrupis tutvustamast ja soovitamast :).

neljapäev, 18. oktoober 2018

James Clavell “Šogun”

James Clavell “Šogun”, 1048 lk. Varrak, 1998.

Lugemise väljakutse nr 6: "Üks või mitu raamatut samalt autorilt 700 lehekülge".


See raamat sai nüüd mulle oma enam kui 1000-de leheküljega kõige paksemaks üheköiteliseks teoseks, mida ma üldse kunagi lugema olen sattunud. Ja jõudis minuni taaskord Lauri vanemate soovituse kaudu, kui üks viimatine istumine lugemisel/loetud raamatutest rääkisime ja mul parasjagu pooleliolev raamat  kohe-kohe lõpetamisel oli... Nu ma luiskaksin, kui ütleksin, et ma ei olnud alguses skeptiline (ja vist ka pisut pika näoga :D) kui mulle juttude lõpetuseks see 6 cm paksune tellis, mis otsast otsani täis väikeses ja tihedas fondis teksti ja kurja moega vana-aja Jaapani mehe illustratsioon esikaanel, lahkesti kaasavõtmiseks kätte ulatati :D. Aga kuna 1) sama skeptiline olin ma alles hiljuti Pratchetti võimaliku headuse osas, ent tänaseks pööranud ennast vägagi Discworldi usku ja 2) raamatusaamisega käis kaasa ka põnev lugu sellest, kuidas tema kodusele raamaturiiulile leidmiseks kirjutati kunagi läbi kõik olemasolevad raamatupoed ning rakendati otsima lisaks oma perele kogu sõpruskond, otsustasin lugemise igal juhul ette võtta... 

Kui raamatukaas kord juba kergitatud, siis edasi läks muidugi nii, nagu The  New York Times Book Review tagakaanel prohvetlikult lubab: "kui olete “Šoguni” juba avanud, on võimatu seda käest panna; te ei loe seda raamatut vaid elate selle elu ning see haarab teid sedavõrd kaasa, et unustate, kes ja kus te olete". Ja kuigi raamatupoodide sisututvustus ütleb üldjoontes raamatu kohta ära küll, et  siin "Inglise meremees John Blackthorne võetakse peale Jaapani rannikul karile sõitmist vangi ning kistakse võimuvõitlusse šoguniks pürgiva ja maad ühendada sooviva Toranaga poolt; katoliku usu vastu võtnud kaunis Mariko aga kiindub meremehesse ning peagi tuleb tal valida kahe armastuse ja kahe lojaalsuse vahel", võin ma  omalt poolt kinnitada, et tegelikult ei ava see sisututvustus midagi ja alles hiljem saate aru, et teile näidati sissejuhatuseks detailse majaeskiisi asemel vaid maakondliku täpsusega krundi piiri.. :D. 

Väga vinge lugemine igatahes, ma ei saanud kodus viimane nädal mõistlikult isegi ühtegi kodutööd teha, sest kogu aeg pidi enne peab-ära-tegema-asju "korra istuma" või "enne järgmise asja ettevõtmist ühe kohvi jooma" ja selle kõrvale siis loomulikult piiluma, mis raamatutegelastega edasi juhtus. Ja juhtus kogu aeg, st kogu senist teemat täiesti pea peale keerav uus keerdkäik ootas iga järgmise nurga taga. Ja enne viimast nädalat käis Inglismaal trippimas see raamat minuga kaasas ja isegi koeraga jalutama vedisin seda, rääkimata igapäevastest kaasasõitmistest autos...  Minu arvamuse kohaselt on see üks imehea Jaapani ajaloo-, kultuuri- ja filosoofiaõpik, samuti raamat, mis hästi ka sõjandustaktikat õpetab ning libisedes isegi erootilist padjakunstipoolt puudutab :D. Et siis kõik ühes, pakendatuna kirsina tordil veel tempokasse põnevusromaani vormi...




Ma täiesti saan aru, miks seda raamatut kunagi väga enda kodusesse raamaturiiulisse sooviti; oleks teda hetkel poes müügil, ma läheks ja ostaks ka :). Aga vot ei ole ja seis pole tänasel järelturul tema raskesti leitavuse osas võrreldes kunagisega grammivõrragi muutnud. Eelmisest ilmumisest on 20 aastat muidugi möödas ka - seega ehk mõni kirjastus võtaks hoopis selle uuesti välja anda? Sest huvilisi oleks peale minu kindlasti teisigi, vaatasin et nt raamatuvahetuses on selle ilmumisele ennast entusiastlikult sappa pannud lausa 19 inimest... 

neljapäev, 4. oktoober 2018

Veel Inglismaa tripist ja raamatutest

Ma siin postituses juba hõikasin, kuidas “Armastus pisiasjadest” mu niimoodi ära tegi, et me päriselt ka üks hetk Londonisse piletid ostsime ja Frida Kahlo näitust vaatama sõitsime :D. Tegelikkuses muidugi ei käinud kõik midagi nii nipsti! et muudkui ostsime ja sõitsime - näitus oli viimse piletini kõikideks meie reisipäevadeks juba välja müüdud selleks ajaks kui mina enda meelest heale ideele tulin (nädal enne minekut) et äkki võtaks ka netist piletid ette ära, ei pea kohapeal sabatama. Selle avastuseni jõudes kribisin isegi oma sõbrannale, kellel omakorda on Londonis sõbranna, et mis nüüd saab ja kas ta uuriks kohalikult, kuidas asjad käivad ja mis variante ikkagi on veel neid pileteid saada; ise googeldasin samal ajal terve interneti läbi ja leidsin, et kui ennast kuidagi muuseumi liikmeks maksta-registreerida, siis vist ühele kella kümnesele klubiliste teejoomis-hommikutuurile veel saab :D. Ja siis, ma ei tea, kas mingi suurem grupp ütles enda planeeritud tuleku ära või mis, aga keset kõike seda sebimist kirjutas Laur mulle üks hetk chatti hämmeldunult, et on ju pileteid reede õhtuks kõige magusamaks ajaks saada küll, miks sa neid siis ära ei võtnud… :D. 

Piletid suure vedamise läbi kindlalt käes, võisime hakata mõtlema, mida teha saabumise ja näitusele minemise vahele jääva ülejäänud 2,5 päevaga ja eriti lühidalt kokku võttes sai selleks hunnik linna vahel jalgsi ringiliikumist (neljapäeval nt jalutasime umbes 20 km jagu), veel erinevate kultuuri- ja vaatamisväärsuste külastamist ja erinevates kohtades söömist/joomist. Sest Londonis on väga palju maailmaklassi muuseume (neist riiklikud, näiteks Loodusmuuseum või Teadus- ja Tehnikamuuseum või British Library avatud külastajatele lausa tasuta /vabatahtlik annetus on siiski soovituslik ;)/) ning seal liigub ja elab väga palju muudest rahvustest inimesi (metroos valitseva pildi järgi isegi umbes neli muurahvuselist ühe valge kohta) mistõttu erinevate rahvaste kööke isegi ühel tänaval valida mitu. Meie astusime oma reisil sisse kõikidesse loeteletud muuseumidesse (no ei, me pole päris muuseumihullud :D aga nad lihtsalt on kõik seal kompaktselt koos, Loodus- ja Tehnikamuuseum kohe Victoria & Alberti muuseumi kõrval ning selles viimases oligi Frida väljapanek ja nende rahvusraamatukogu jäi kohe selle metroopeatuse kõrvale, kust nagunii iga päev linna sisenesime) ja tegime eelbroneeringud kahte valitud söögikohta. Sest jah, meie oma pere ja sõprade rõõmuks on jällegi meie reisitiimi teine pool ülihäid toite lauale võluv hobikokk ning muidugi oli aus siis mu raamatupoeprojektide tasakaalustamiseks keskenduda ka tema huvidele ja ära maitsta nii Michelini tärne omavate restoranide omanikust telekoka Gordon Ramsay restoranis pakutav kui hetke kõige popima Londoni hiinaka  road.  Ideaalne vastutasu kas pole ;) ja ma tegin seda kõike kaasa rohkem kui rõõmuga, sest head toitu naudin ma vähemalt sama palju kui raamatulugemist. 
Aga, see kõik oli alles õhtuti ja preemiaks peale päevakäike ning raamatute juurde tagasi tulles, neljapäeva hommik tõi meid esimesena hoopis British Librarysse.

British Library on inglaste rahvusraamatukogu, mille kollektsioonides on üle 150 miljoni raamatu-käsikirja-kaardi-helifaili-margi umbes 625 kilomeetril riiulitel ja see kollektsioon kasvab igal aastal veel umbes 12 kilomeetri jagu. Kogu parimaid aardeid eksponeeritakse eraldi galeriis, mulle kui õigusteadust õppinule oli eriti põnev vaadata muidugi Magna Harta käsikirjalist originaali (Magna Harta on 1215 välja antud kuninga õigusakt, mis määras, et ükski isik, sh kuningas ei saa üle olla seadusest ning kõik on võrdsed Jumala ja kohtuniku ees; sisuliselt on see tänaseni üks fundametaalsematest dokumentidest anglo-ameerika  õigussüsteemides ning vabaduse ja õigluse idee ning seaduste jäägitu austamise endastmõistetava printsiibina kasutusel kõikjal üle maailma) aga sama palju põnevad olid ka Leonardo da Vinci märkmed,  Beatlesite originaalnoodid ning vanad, kaunilt illustreeritud Pärsia luulekogud, araablaste ornamentilised teksiraamatud ja suured väärikaid pühakirjad. Pildistada ei olnud neid relikte seal lubatud ning üldse oli kogu saal rariteetide parema säilitamise eesmärgil hämaram ja jahedam ülejäänud hoonest aga eks ma tegin siis selle võrra rohkem pilte raamatukogu südamest - kuningas George III kirjandustornist, mis 85 000 raamatut ja pamfletti sisaldavana kõrgub ooooo!-tama paneva sambana läbi kõikide korruste...

Loodusmuuseumis nägime kõige muu kõrval esimest väljalaset Darwini “Liikide tekkimise” raamatust ja Tehnikamuuseumis sattusime täitsa kogemata vaatama põnevat Venemaa viimase tsaari ja tema pere haiguslugude ja mõrvamise uurimisele pühendatud ajutist näitust (ja kus mulle said totaalseks highlightiks raamatute/fotoalbumite/dokumentide kõrval hoopis kaks välja pandud originaalset Faberge muna: Red Cross with Tripthych ja Steel Military :D). 

Nu ja siis viimaseks muidugi veel see esimest korda Mehhiko piiridest väljunud esemetega friidakas… Ka siin näitusel taaskord fotode tegemine ei olnud lubatud aga tegin paar klõpsu ekstra Making Her Self Up-näitusele pühendatud muuseumipoest ja ostsin endale mälestuses ühe imelise, kangast kaantega, tema elu ja loomingut kokku võtva (pildi)raamatu, kus muuhulgas näha nii kuulus Kaks Friidat kui Autoportree ahvide ja koolibri-kaelakeega  




Ja see pole ikka veel kõik :). Sest laupäeval võtsime ju rendikast auto ja suundusime linnast välja maale. Väga kindlalt plaani ja sihtmärki meil oma edasisteks sõitudeks ei olnud, eelkõige tahtsime külastada erinevaid lõunaranniku looduskauneid kohti ja et ennast selle paari päeva jooksul päris soodaks ei uhaks, panime lõppsihtkohaks kaardil Cheddari kuru. Ja siis juhtus nii, et meie poolplaneerimatud sõidud tõid meid ka ühe ülivinge ja head kirjandust servast servani täis tänavaraamatukoguni :). 

Tänavaraamatukogu kontseptsioon on mu meelest kogukonnasisene jagamismajanduse kõige kuldsem näide, mis baseerub ideel “võta raamat, anna raamat”, need on üles seatud avalikesse kohtadesse ning soovi korral võib neisse tuua ja sealt tasuta võtta lugemiseks raamatuid. Meil Eestis on tänavaraamatukogusid näha/kasutada Tartus, üle maailma aga veel väga paljudes riikides ning kõikvõimaliku kuju ja kaunistustega. Samuti nägin sellel “maatripil” esimest korda ainult ühele konkreetsele valdkonnale pühendatud raamatupoode (antud juhul siis müstikavaldkonnale, Glastonburys, mis ongi kuulus läbi oma ajaloo müütide ja legendide  poolest ja kus terve linn on raamatute kõrval haldjate kujukesi, väge andvaid kive jms müüvat nänni täis)… Ei tea, kas Eestis oleks valdkonda, mis vaid ühe teemaga poe ära toidaks? Sealsetes paistis uudistajaid igatahes jaguvat. 
Kokku oli see üks ülimõnus tripp ja sellel maal on pakkuda nii palju, et läheksin sinna veelgi. Aga samas, kodus tagasi on ka nii mõnus olla. Eriti peale nädalast äraolekut ja siis, kui kõik pere mustikud sulle ennast kõrvale pikutama kerivad... :).

kolmapäev, 3. oktoober 2018

Lahedad raamatupoed mujal maailmas: Inglismaa.

Poola toreda raamatupoe-juhuleiu tuules piilusin viimatisel reisil Inglismaale natuke sealsetesse raamatupoodidesse ka ja sinna jätkub neid tõesti palju. Samas kõik nad ei ole sellised oiiiiii-kui-lahe-pood!!!-kohad, aga nu eks ma tegin natuke endale eeltööd ka... Sest esiteks a) suhteliselt piiratud ajaaknas tahtsin üle vaadata vaid parimatest parimad ja teiseks b) nad pidid meie muude käikude trajektooridega igal juhul nagunii sobituma, plaanisime külastatada ju peaeesmärgina hoopis teisi kohti...

Esimene, kuhu oma muude käikude kõrval sisse astusime, oli Daunt Books Marylebones (asukohamärke lisasin siia seetõttu, et Londonis on samanimelisi kauplusi koguni kuus) ja see oli üks tõeliselt ägedates ruumides paiknev pood, hiiglaslike valgusküllaste katuseakende ja vanade täispuidust trepipiiretega. Poodi majutav maja on nende ajaloo kohaselt enam kui sada aastat tagasi ehitatudki antiiksete väärisraamatutega kaubelnud Francis Edwardsile ja ilmselt sellest siis ka tema nii perfektselt raamatupoeks sobituv sisu ;).



Teine minu suureks rõõmuks teele jäänud raamatupood oli John Sandoe Books Ltd, ühe leitud loendi kohaselt esimene "Londoni ilusaimate ja kõige instagrammitumate raamatupoodide" hulgas. Ka see pood oli tõepoolest täpselt nii muljetavaldav kui tutvustus lubas, turul järjepanu tegutsenud väärikalt juba 60 aastat, imekitsaste treppide ja lõputult ruumist ruumi ja korruselt korrusele jätkuvate raamaturiiulitega...





Kuna englishis ma raamatuid ei loe, siis ühtegi ostu ma neist ei sooritatud ei saanud, aga raamatuvalim oli mõlemas igatahes muljetavaldav: oli näha nii rahvusvahelisi bestsellereid, mis meilgi eesti keeles ilmunud, huvitavana tunduvaid ajalooraamatuid, reisikirjandust, suureköitelist kunstiajalugu... Beatrix Potteri piltidega laste värvimisraamatuid ma neist küll ei leidnud (ma miskipärast eeldasin, et neid võiks Inglismaal igal pool suurel hulgal müügil olla, tegelikult müüakse vist ainult kirjaniku muuseum-poes Cumbrias) aga lasteosakonnas oli näha nii Mary Poppinsit kui Väikest printsi. JA Peter Rabbiti savikuju... :D.


Lasteraamatutega on üldse Inglismaal omad lood, mul õnnestus sattuda nii ekstra vaid karupoeg Paddingtonile pühendatud poodi kui maailmakuulsale Harry Potteri Platform 9 3/4-le, mõlemad olid seatud teemakohaselt sisse raudteejaama. Melu viimase ümber oli seejuures minu jaoks üks ülisuur üllatus, nii tõsiusklikke raamatufänne pole ma varem näinud kusagil mujal...








Kui rääkida sellest, mis veel nägemata jäi, siis meie käikudest täiesti kõrvale jäi Londonis raamatupood Libreria; see tundus ka selline eriline ja teistmoodi ja kindlasti väärt ülesotsimist. Ja väljaspool Londonit oleksin meeleldi ära külastanud veel Terry Pratchetti loomingut koondava Discworld Emporiumi aga selle kaupluse harvad lahtiolekuajad ei klappinud samuti meie liikumistega... Eks jäävad siis kavasse järgmiseks korraks, taaskord Inglismaale trippima sattuda ei tundu üldse ju ulmeplaan :).