Lisa Genova "Siiski veel Alice"

Lisa Genova “Siiski veel Alice”, 294 lk. Kunst, 2016.

Väljakutseteema nr 35: “”Üks raamat varasemate aastate väljakutsete teemadest: raamat, mille järgi on tehtud film” (2015).

Nojah, ma pean hakkama paremini läbi mõtlema enda jaoks väljakutseteemasid, eriti veel nii keerulisi nagu see “days of the year” oma... Panin alguses praeguse, st varasema aasta teema alla Lily ja kaheksajala (mitte küll filmiteemase vaid sellesse, kus pealkirjas on number), ent nüüd avastasin, et mõistlikum oleks selle teema alla sättida hoopis Alice ning Lily nii raskesse tähtpäevade omasse ära sokutada. Sest no päriselt ka, mu valikud on 28. augustil a) Race Your Mouse Around The Icons Day, b) Crackers Over The Keyboard Day, c) Cherry Turnover Day, d) Radio Commercials Day, e) Bow Tie Day ja f) Rainbow Bridge Remembrance Day ja ükskõik mis pidi ma uusi raamatuid raamatuid ka läbi mõtlesin, ei tulnud seoseid rohkem pähe kui kui Toomas Hendrik Ilvese kikilipsustatud “Omal häälel” :D. Ja (lähimineviku)poliitikast ma ju ometi lugeda ei taha kui valida on niiiiiiiii paljude muude põnevate raamatute vahel…

Alice oli igatahes kahtlemata hea raamat. Ja mõtlemapanev, ehkki jah, ma sellelesamale Alzheimeri tõvele olen viimasel ajal mõelnud raamatutagi oi kui palju. Kole haigus, kui see võtab sinult kõik selle, kes sa oled:  mälestused, oskuse rääkida, lugeda ja kirjutada ning jätab alles vaid tühja, igapäevaseks funktsioneerimiseks pidevat abi vajava koordinatsioonihäiretega kesta. Ja prognooside kohaselt elab meie maailmas 30 aasta pärast selle haigusega koguni iga 85. inimene. Muide, Terry Pratchett, kuulus Kettamaailma looja, põdes samuti Alzheimerit ning kirjanik Iris Murdock samuti. 

Sisututvustus tagakaanel ütleb raamatu kohta nii: “Alice Howland on Harvardi ülikooli psühholoogiaprofessor. Ta tunneb uhkust oma ametialaste saavutuste üle ning on kõrgelt hinnatud kolleeg ja õppejõud. Tal on abikaasa ja kolm täiskasvanud last ning igati põhjust oma eluga rahul olla – ainult et... Ainult et viiekümnenda eluaasta lävel avastab Alice, et teda tabavad sagedased unustuse- ja hajameelsusehood. Algul ei võta ta muutusi tõsiselt ja kirjutab need pingeliste tööperioodide arvele, ent peatselt ei saa ta toimuvale enam läbi sõrmede vaadata. Ta konsulteerib mitmete arstidega ja jõuab lõpuks ootamatu ja šokeeriva diagnoosini – ta põeb Alzheimeri tõbe, haigust, mis röövib temalt tasapisi mälu ja mälestused ning muudab teda jäädavalt ja äratundmatuseni. Järk-järgult üha vähem mäletades ja üha rohkem iseendast kaotades klammerdub Alice talle alles jäänud hetkede külge – nende hetkede külge, mil ta on siiski veel Alice”.

Apollos on see raamat hetkel müügil ca 60% soodustusega ja Julianne Moore, keda näeme kujutatuna raamatu kaanepildil, võitis samanimelise filmi eest parima naisnäitleja Oscari. Vaatasin meeldetuleks ja teaseriks ka filmi treilerit (ma mäletan kui see 5-6 aastat tagasi kinos jooksis aga suurel ekraanil tol korral seda vaatama ei jõudnudki) ja muidugi tahan ma nüüd selle filmi samuti ära näha. Eks siis millalgi tuleb kodune kinoõhtu, kohe kui ma raamatute lugemisest natukene üleliigset aega leian. Kuigi, see vist ei juhtu enne kui kõik väljakutseraamatud on läbi loetud. Ehk siis umbes aasta lõpus… :D.

Saksamaa tripist ja raamatutest

Kuna me sattusime Berliini seiklema just munadepüha ajal, olid poed meie seal viibimise ajal enamuses kinni ning visiidid põnevatesse raamatupoodidesse jäid seekord ära. 

Aga, päris raamatuteemadeta ei jäänud meil ka see reis, sest otsisme üles kaks 24/7 avatud tänavaraamatukogu ning külastasime ära kuulsa Bebelplatzi :). 

Esimene tänavaraamatukogudest kandis nime Bücherwald ja kujutas endast viit suuremõõdulist puupakku, mis omavahel kokku kruvitud ja millesse sisse olid uuristatud riiulid raamatute jaoks. 

Teiseks raamatuhoidlaks oli vana telefonikabiin. Telefonikabiini raamatukogust leidsin isegi ühe tuttava nimega teose – Oliver Twisti, pakupuu laenutusest midagi meil ilmunut silma ei jäänud. Kui sooviksite samuti neid raamatukogusid Berliinis olles uudistada, siis esimene neist asub aadressil Sredzkistraße 48 ja teine kohe Lastemuuseumi kõrval aadressil Osloer Str. 12. 

Bebelplatz on tuntud oma kuulsa “Tühja raamatukogu” memoriaali järgi, mälestusmärk püstati siia 1995 mälestamaks natside raamatupõletamisi, mis 10. mail 1933 pandi toime lisaks Berliinile veel mitmes Saksa ülikoolilinnas. Memoriaal koosneb klaasplaadist, mis on asetatud munakividesse ning läbi mille on näha sümboolseid tühje raamaturiiuleid. Kuna mu enda pilt jäi sellest vastupeegeldava päikese ja ringisagiva rahvamassi tõttu kehva, lisan vaatamiseks teile siia sellest netipildi. 

Humbolti Ülikool, mille üks hoone jääb samuti platsi serva, viib kord aastas siin platsil läbi raamatumüüki ja netist leitavate piltide kohaselt on siin suviti samuti avatud mugav tänavaraamatukogu (see viimane pilt on ka netist). 

Kuskil tänaval koperdasime juhuslikult ka ühe ägeda tänavapingi otsa (raamatukujulise loomulikult ;)). 

Ja üldse pean ütlema, et lugemise mõttes oli see üks väga viljakas tripp – lennukis istumise ajatäiteks oli mul kaasas 2 raamatut ja mõlemad sain reisi jooksul läbi ka. 

Nüüd polegi siis muud kui vaid augustikuist Šotimaa trippi oodata ning loota, et ehk õnnestub ka seal midagi põnevat ja raamatuteemalist vaatamiseks/uudistamiseks leida :). 

Olivier Guez “Josef Mengele kadumine”

Olivier Guez “Josef Mengele kadumine”, 189 lk. Eesti Raamat, 2018. 

Väljakutseteema nr 51: “Raamat, mis räägib (pärismaailmas juhtunud) elu pahupoolest”.

40 aastat pärast sõja lõppu on Mengele pea väärt enam kui 3 miljonit dollarit, välja pandud Iisraeli valitsuse, Simon Wiesenthali keskuse ja Washington Timesi poolt. Jäljeküttidele suurepärane motivaator, mehele endale põhjus ennast kakandina peita, kõiki karta ja kahtlustada ning selle kõrvale üksiku, ruineeritu ja pahurana kadedusega lehtedest lugeda, kuidas mitmed teised Reichi arstid on naasenud kodumaal suuremate probleemideta tagasi tsiviilellu ja oma pere juurde... 

Mis mind selle raamatu juures üllatas? See, et ma polnud varem otseselt mõelnudki kõiki neid erinevaid Auschwitzi ja Ravensbrücki ja muidu II maailmasõja temaatikat puudutavaid raamatuid lugedes tõsisemalt  sellele, mis üldse triggerdas Hitleril selle hullumeelse plaani lihtsalt hävitada, hävitada, hävitada, miljoneid inimesi. Mengele seletus oli lihtne: valge rassi säilimiseks (peale I maailmasõda kerkis esile palju kosmopoliitsust ja rasside segunemist) tuli Hitleri plaani kohaselt tagada ja toota aastaks 2200 miljard puhast, segunemata sakslast ning selle eest pidid hea seisma tema “insenerid” – arstid, kes pidid valvama, et keisri käsutuses oleks alati kasvav, tervete ja rassiliselt rahuldavate näitajatega perekondade arv. Pilti sobimatud tuli hävitada, nt mustlasi loeti üldse alaväärtuslikeks inimesteks… Mengele leidis, et temagi oli vaid sõdurteadlane, kes kuulas käsku ja tegi teadust, ei leiutanud ise gaasikambreid, krematooriume ega Auschwitzi ning kui toimuski “mõningaid liialdusi”, siis nende eest mittevastutav. 

Minu arusaamise kohaselt natside meditsiinilised eksperimendid suure hulga vangistatutega, mille tulemused sageli saadi katsealustele suuri piinu tekitavatel viisidel, viidi läbi  armee huvides ja tellimusel, eesmärgiga saada teadmisi kas Saksa sõdurite raviks (nt malaaria, gangreen, tüüfus) või paremini ekstreemsetes tingimustes elushoidmiseks (nt pilootide ellujäämisvõimaluste suurendamiseks lennumasina hülgamisel ja Põhja- Jäämerre kukkumisel). Samuti tehti uurimusi füüreri suurplaani täitmiseks, sh kuidas aaria rassi puhas hoida ja rahvastiku taastootmist kiiresti suurendada. Loomulikult said sellest kasu ka Saksa suured ravimikartellid, nt IG Farbeni Bayer, kellel oli AuschwitzIII-Monowitzis lausa oma tehas, kus kasutati nii ehitamisel kui katseteks koonduslaagri vange ning kes tegutsevad igal aastal suuri kasumeid võttes tänaseni... 

Ma lugesin kõike seda ja vägisi tuli meelde Def Räädu laul, mille refräänis “kuningas ei eksi mitte kunagi kuni oma troonil ta veel istub. Tema vead saavad selgeks alles siis, kui tal on kroon peast ära juba kistud”. Võib-olla ei oleks tulnud, kui poleks mitte just väga ammu näinud kõrvalt seda, et tõepoolest võib vahetuda ka midagi nii kapitaalset nagu ühe krooniga kuninga maailmakord ja asjad seejärel teha switch ning justkui ülla eesmärgi nimel tegutsejatest ja kangelasest saada järgmisel hetkel kurjategijad ja põlatud. Või vastupidi.  

Huvitav, mida Reichi arstid ise selle kõige keskel tundsid? Tegid oma “teadustöid” vabatahtlikult ja rõõmuga füüreri püha ürituse hüvanguks? Täitsid  vastumeelselt ja vaidlusvõimaluseta tellimust nn sõjaväelises käsuliinis? Arvasid nagu Mengelegi, et vangid on vaid lihtsalt bioloogiline materjal teadlastele, mille käitlemisel ei peaks laskma ennast emotsioonidest segada? Muutnud see asja inimõiguste rikkumise kohalt muidugi poleks aga arvestades, mida kõike SS oma liikmetele ette kirjutada võttis - kuni selleni välja kellega tohib abielluda ja järglasi saada püha “tõupuhtuse” nimel, ei oleks üllatav, kui tõepoolest võimalusi nö “teadustööst ära öelda” poleks sisuliselt olnud. Sest vähemalt üks SS-ohvitser ja inimkatsearstidest – Sigmund Rascher – jäi ju lõpuks ise ka omaenda ringiaetava masinavärgi hammasrataste vahele ja lõpetas mahalastuna Dachau koonduslaagris, kui tuli välja pettus, et tema übersaksa kolm last ei olnudki tema bioloogilised järglased ning naine hoopis viljatu…

Mõnes mõttes on kahju, et Mengelet kunagi ei tabatud ja tema tegude üle kohut ei saadud mõista koos teistega Nürnbergi protsessil. Aga samas, elu sellises pidevas, närivas hirmus, peretult, tegevusetult, juurtetult, kogu aeg valmis pea õlgade vahel ära jooksma, järgmisesse kohta liikuma ja niimoodi järjepanu 40 aastat… Noh, ütleme siis nii, et vähemalt vanaduspõlve puhkekodu ei saanud see talle olla ja kaugusest teiste üle naermiseks ruumi vast ei jätnud... 

Autor ütleb et “iga kahe või kolme põlvkonna tagant, kui ajalooline mälu nõrgeneb ja kaovad viimased varasemate tapatalgute tunnistajad, kaob ka selge mõistus ja inimesed hakkavad taas propageerima kurja”. Ma olen temaga nõus,  selliseid tsükleid on maailm näinud korduvalt ja küllap ei katke see ka edaspidi.  Aga kuni meil on selliseid raamatuid nagu Mengele kadumine, saame me vähemalt nendele asjadele endid mõtlema sundida. Ja ehk see paneb järgmise kurjuse tsükliringi meile kätte jõudma ka natuke pikema taktiga. 

John Grisham “Camino saar”

John Grisham “Camino saar”, 267 lk. Varrak, 2019. 

Väljakutseteema nr 36: Raamat autorilt, kelle teoseid on su koduses raamaturiiulis enim. 

Tjah, kunagi ostsin Grishamit nii, et trükikojas ei jõudnud veel trükipressgi maha jahtuda kui mina juba poodi lidusin :D. 

Ja seetõttu on tema raamatuid aja jooksul mulle riiulisse kogunenud tervelt 23 tükki, st enamus, mis kirjanikult eesti keeles ilmunud on. Puudu on kaks 1995. aastal ilmunud eestikeelset – “Klient”, mis anti välja Eesti Raamatu Mirabilia sarjas ning “Pelikani memorandum”, mis oli osa Kuldsule Meistedetektiivide sarjast (ning mida mul lihtsalt pole õnnestunud terve vahepealse 20 aasta jooksul kordagi kuskil teise ringi poodides märgata :D) pluss kolm viimasel ajal poodijõudnut: Nurgaadvokaat, Salakaebaja ja Camino saar (ja mis on jäänud esialgu poodi taaskordsete, varasematest raamatutest erineva formaadi/kujunduse ja pehmete kaante tõttu). 

Ma viimati lugesin kirjanikku üsna jupp aega tagasi ja mäletasin, et tema teemadenüansid keerlesid alati mingi (Ameerika õigussüsteemi) juriidilise konksu ümber (kirjanik on ka ise enne kirjanikuks saamist õigussüsteemis töötanud ;)) ning seetõttu oli isegi mõneti üllatav, et Camino saar midagi sellist ei pakkunud. Aga, vähem põnev polnud ta sellegipoolest – sest nu kuidas saakski mitte põnev olla lugu, kus vargajõuk korraldab hulljulge röövi Princetoni ülikooli raamatukogu all asuvast varakambrist ja hindamatute teoste tagasisaamiseks veenab salapärane vahendaja meie peategelase infiltreeruma sõpruskonda, kust ei puudu värvikad kirjanikud ja kulmu kergitama panevad suhted, raamatute esmatrükid ja varastatud käsikirjade must turg... 

Väga mõnus ajaviitelugemine oli, kahjuks sai otsa juba peale paari lühikest õhtut ja ühte kõrvalistmel sõitu :). Kui kõik kokku ahnitsetud ruttu-peab-läbi-lugema raamatukoguraamatud läbi saan, võtan veel ühe, kodusest riiulist pärineva ja ka ammu lugemisplaaniga käes keerutatud Grishami ette :).