Harriet Tyce “Veriapelsin”

Harriet Tyce “Veriapelsin”, 268 lk. Varrak, 2019.

Ma olin umbes poole raamatu peale iga natukese aja tagant kindel, et nüüd ma selle pehmiku käest ära panen – nii tüütu kuidagi oli see peategelase pidev juua täis olemine, otsustusvõimetus ja sarvede tegemine, taustaks sisuliselt mitte millegi juhtumine. Ja siis, ma ei tea kas kirjanik vaatas, et raamat on juba pole peale jõudnud ja oleks aeg teemale vunki anda või mis, aga siis järsku hakkas küll asju juhtuma, sisuliselt iga natukse arvu lehekülgede tagant tuli uus totaalne sisupööre… :D.

Tagakaanetutvustus avab raamatu sisu nii:

Alisonil on olemas kõik. Jumaldav abikaasa, hurmav tütar ja tõusuteel karjäär – talle on äsja antud kaitsta esimene mõrvajuhtum. Aga kõik ei ole kunagi nii, nagu paistab ...

Ainult üks õhtu veel. Siis teen sellele lõpu.

Alison joob liiga palju. Ta jätab oma pere hooletusse. Ja tal on armulugu kolleegiga, kelle kalduvus piire ületada võib olla suurem, kui Alison taluda suudab.

Ma tegin seda. Ma tapsin ta. Mind peaks kinni pandama.

Alisoni klient ei eita, et ta pussitas oma abikaasat – ta tahab end süüdi tunnistada. Ja siiski on tema loos midagi sügavalt valesti. Selle naise päästmine võib olla Alisoni esimene samm iseenda päästmise teel.

Ma vaatan sind. Ma tean, mida sa teed.

Kuid keegi on Alisoni saladustest teadlik. Keegi, kes tahab, et Alison tehtu eest maksaks, ja kes ei peatu enne, kui Alison on kõigest ilma jäänud.

Paeluv romaan, mis uurib hirmu ja iha, armukadeduse ja reetmise, armastuse ja viha võimu. „Veriapelsin” toob meieni suurepärase uue hääle psühholoogilise põneviku maastikul.

Äemm, et mis ma oskan kokkuvõtteks öelda… Võib lugeda küll, aga kui teil variante on valida, siis mu meelest leiab poeriiulitelt ka köitvamaid krimisid ja psühooloogilisi põnevikke (näiteks Meyeri “Keemik”ut soovitan /Raamatukodus on seda isegi veel saada, mujal läbi müüdud/, või Bryndza’t või Börjlind’e). Viiepalliskaalal hinnang 2,5-3.