Hendrik Groen “Salapäevik. Hendrik Groen, 83 ¼ aastat vana”

Hendrik Groen “Salapäevik. Hendrik Groen, 83 ¼ aastat vana”, 303 lk. Eesti Raamat, 2016.

Väljakutseteema nr 15: raamat, mille peategelane põeb mingit haigust või on tal diagnoositud sündroom.

Hoooo, kus nüüd alles sattusin raamatu otsa!!! Ilmumisest küll tervelt kolm aastat hiljem… :D.

Täiesti arusaamatu tõesti, kuidas seda raamatut tutvustavad kokkuvõtted minust seni mööda on läinud, juba 2016. aastal ilmunud raamatu kohta käinud kiidulaule oleks võinud ju ikka kusagil ka varem märgata… No vähemalt sain siis nüüd teadjaks, aitäh inimesele, kes seda raamatut lugemisgrupis hiljuti tutvustas ja mistõttu see raamat ka mulle vilksamisi lõpuks silma jäi. Kusjuures jälle, täielik müstika – kui hakkasin seda minu-nägijaks-tegemise-postitust viitamiseks otsima, siis ühtegi tuttavlikku ma enam grupist ei leidnud, ei teema 15 albumist ega ka hiljutiste postituste alt…  Ehk et siis sattusin taaskord lihtsalt asjade valesti mäletamise pärast kogemata kuldmuna otsa, nii nagu Mobergi / Leine postitusega juba oli? :D. Või tutvustati seda meile kõigile mõne teise teema all? Ühesõnaga, ei tea, kust see ikaldus lõpuks täpselt sisse jooksis aga väga kaasahaarav lugemine oli see kokkuvõttes ning mind paelus sajaga selle raamatu mitmekihilisus. Sest siin on tõesti nii sõprusest kui kiusamisest, nii eutanaasiast kui vanade inimeste hoolekandest, nii sellest, kuidas oma elu sõltumata vanusest põnevaks teha kui sellest, mis saab siis kui sinu või su sõprade tervis alt veab ning sul endal puudub selle üle igasugune kontroll…

Tjah, ma valetaksin kui ütleksin, et ma hiljuti ei ole ka ise vananemise peale mõelnud ja püüdnud juba praegu astuda läbimõeldud samme ajaks, kui pean üksi ja vanana kord maailmale vastu seisma. Ehk et siis selle raamatu lugemine kukkus hetkel väga vastuvõtlikule pinnasele :D. Samas vaevalt küll kõik ülejäänud raamatukiitjad minuga sama morbiidsel mõttelevelil lugemise hetkel olid ning seega võite julgesti lugeda võtta arvestamata seejuures, et hakkate ka lugemise kõrvale tegelema oma tulevase penskarielu planeerimisega :D. Minu poolt igatahes kindel raamatusoovitus, üllatusi võvad pakkuda ikka väga erinevad teemad :).

Olavi Antons “Minu Tenerife”

Olavi Antons “Minu Tenerife”, 327 lk. Petrone Print, 2019.

Ootasin selle raamatu ilmumist suure huviga kuna olen ka ise 2012. aastal nädala Tenerifel puhanud ning just Tenerife Kompassi kaudu ostetud ekskursioonid tegid tookordne tripi eriti meeldejäävaks :). Pilte aga sellest käigust mul siia lisada ei olegi, sest oma isiklikku läpparisse ma neid tookord ei salvestanud ning täna pole samal kujul olemas enam tollel reisil käinud peretki… Muidu oleks vahva küll  teile siia oma sõnade näitlikustamiseks lisada ka näiteks neid nunnusid leemuripilte, kus loomakesed meie kõrval istudes pähkleid krõbistasid või fotosid sellest, millised näevad välja vee all sõitmist võimaldavad bob diving’u veealused skuutrid… Aga nu, võimalik on teil vaadata huvi korral siis ka teiste reisiliste pilte, leemuritest aadressil www. monkeypark.com ja bobikuid näeb, kui lööte Google otsingusse lihtsalt bob diving tenerife (ma enda üllatuseks konkreetset kodulehte neilt ei leidnudki).  

Mõnusa tekstiga raamat oli see igatahes, jälle üks nendest, mis Minu-sarjas hästi õnnestunud ja mis mõne napi päevaga vabadel hetkedel lugedes sirinal läbi saab :). Lugemisega lõpetamisel otsustasin, et võtan Mart Normeti oma samuti kohe võrdluseks kõrvale aga raamatukogus selgus, et minu moodi võrreldatahtjaid oli vist teisigi - kohe kaasasaamise asemel pidin ennast hoopis järtsi sellele panema… :D

Tenerifele läheks uuesti iga kell. Aga järgmisel korral siis pigem juba kaheks nädalaks ja nii, et vaataks kõrvalsaari ka :). Oh, peakski plaani võtma selle soojamaareisi kokkupanemise, vahelduseks viimase aastate kummik-jope-müts puhkustele :).

RR lehelt laenatud raamatutuvustus ka:

Olavi Antonsi kassidel on huvitav elu. Sügisel astuvad nad autosse ja sõidavad väärikalt aknast välja vahtides läbi kogu Euroopa: ühelt Läänemere saarelt ühele Atlandi ookeani saarele. Kevadel ootab ees sama teekond, ikka Tenerifelt tagasi Saaremaale. 

Kuidas Olavi sellise eluni jõudis? (Ja mis kassid asjast arvavad? Ja miks keeldusid kassid kuunariga ookeanile seilama minemast?) Olin raamatut toimetades Olavi mõtteviisi, (enese)iroonia ja jutuoskuse lummuses. Mõnusalt voolavate lugude taga on aga inimene oma õppetundidega. Mõni inimene lihtsalt peab oma elu raskeks elama. Seeasemel et suunduda palgatööle, hakkas Olavi Tenerife päikese käes jalgratast leiutama ja Ameerikat avastama. Aimas tuulesuundi, trükkis kaarte, jauras vene turistide ja hispaania ametnikega, tegi kõikvõimalikke vigu ja muutis maailma põnevamaks. 

PS. „Võtkem end kokku, olgem targad!“ laulis Olavi kunagi lapstähena Eesti kõige hirmsamate telesaadete sekka valitud „Kollase maski“ lavastuses. Mis on tarkus ja kuidas end kokku võtta? Kassid ehk teavad.

Narine Abgarjan “Manjunja”

Narine Abgarjan “Manjunja”, 395 lk. Tänapäev, 2018

Likvideerin eelmise lugemisaasta blogipostitusevõlgu #2.

Kuna sama kirjaniku “Taevast kukkus kolm õuna” meeldis mulle väga ja ka “Manjunjat” on Lugemise väljakutse FB-grupis korduvalt kiidetud, otsustasin raamatu eelmise aasta alguses lugemiseks ette võtta. Sihile jõudsin oma sooviga aga alles aasta lõpus, sest raamat oli igaks minu küsimise ajaks raamatukogus juba välja laenutatud. Tagantjärele tarkusega täiesti arusaadava põhjusega, sest raamat oli tõesti hea ja Abgarjani mahlakad kirjeldused nii sündmustike kui inimeste kohta täpselt nii humoorikad, nagu õunaraamatu põhjal ette oodata võiski :).

Raamatututvustuse kohaselt on see “lugu kahe Armeenia väikelinna tüdruku suurest sõprusest, aga mitte ainult. See on lugu ka võimukast ja koloriitsest juudi vanaemast, ent seegi pole kõik. „Manjunja“ lugeja satub justkui keset geniaalse komöödialavastaja vändatud filmi, mis on täis pööraseid olukordi ja elujaatavat huumorit. Hea tuju on seda raamatut lugedes garanteeritud!”

Noh, hea tuju saate siit tõepoolest :D. Ja kui ma õigesti aru sain, siis Manjunjast on kirjutatud tegelikult terve triloogia ning üldse on Abgarjan välja andnud 10 raamatut. Ehk tõlgitakse peagi meile siis temalt midagi veel Eesti keelde, tänulikke lugejaid leiaks need raamatud ilmselt sadades ja sadades. Jääme igatahes ootama, minu poolt lisandub kirjastuste motiveerimiseks seni mõlemale juba ilmunule kindel raamatusoovitus ;).

Lugemisaasta kokkuvõte 2019

Jäin sel aastal kuidagi eriti võlga oma aastakokkuvõtte tegemisega, täna on juba 12, 14, 22, 27. jaanuar, 03, 11. veebruar ja mul pole ikka kirjas rohkem kui see ainus rida… :D. Aga ma teen lühidalt kokkuvõtte nüüd siiski siia ära: parem ju hilja kui mitte kunagi ja siis on võrdlus olemas, ka tulevas(te) aasta(te)ga :).

Kokku jõudsin aasta jooksul läbi lugeda 61 raamatut (18 197 lk). Kõige paksem oli neist “Õmblejanna Madriidist” (595 lk) ja kõige õhem “Jõgeva elavad surnud” (57 lk). Eesti kirjanike raamatud moodustasid loetust ca kolmandiku (21/61-st), neist enim meeldisid mulle “Serafima ja Bogdan” (ilukirjandusena), “Nad kuuluvad maailmale” (dokumentaalteosena), “Naine” (kui lihtsalt üks täiesti piduriteta kirjatükk “Mehe vabadusvõitlusest ühiskonnas, kus mehele on peale sunnitud roll olla Naise nürida käe pooolt juhitud marionettnukk” :D) , “Eesti vanaemade lood ja salatarkused” (nipiraamatuna), Sünk jää, otsatu põhi” (krimina) ja “Lõpupidu” (noortekana). Ning lisaks tõstaksin esile veel “Rikkaks saamise õpiku” kui ühe eriti hea sissejuhatava eneseabiraamatu teel iseenda pensionifondivalitsejaks ;).

Väliskirjandusest meeldisid enim “Kaitsekraavi tee” ja “Igaviku fjordi prohvetid” (vääriskirjandusena), “Õmblejanna Madriidist” ja “Minu nimi on Maryte” (reaal-ajaloolise põneviku/dokumentaalteosena), “Kentsakas juhtum koeraga öisel ajal”, “Britt-Marie oli siin”, “Isa aseaine” ja “Manjunja” (igal ajal ja ükskõik millisele sihtrühmale välja hõigatava raamatusoovitusena), “Keemik” (vererõhku üles krudiva turbopõnevikuna) ning kaks krimiplokki: Stephen Kingi ”Härra Mercedes”, “Mis hundi suus, see hundi oma” & “Valve lõpp” ning Börjlindide ”Süsüügia tõus”, ”Kolmas hääl”, ”Must koidik” & “Uinu, pajuurvake” (sest sa lihtsalt ei saa neist ühtegi käest ära enne, kui raamatu tagumine kaas ette tuleb).

Lugemise väljakutse enda sain täidetud 27.10 ja selle üle olen uhke, polnud just lihtne leida teemadesse kõiki neid vajalikke raamatuid... Samas seda ütlen küll, et tasub neid teemasid piiluda ja ise teen seda kindlasti ka sel aastal. Sest ma jõudsin just nimelt vajaduse tõttu väljakutseteemadesse mõni raamat leida eelmistes plokkides soovitatud / esile tõstetud raamatutest enamuseni ning muidu oleksin ainult ühekülgselt kinni olnud oma tavapärastes žanrilemmikutes. Selle aasta teemasid juba uurisin ka, ühed intrigeerivamad tunduvad neist “raamat selle koha ajaloost, kust pärinevad sinu kõige kaugemast ajast pärit esivanemad, keda tead“ (ma igatahes googeldasin hasardiga Genist juba välja oma suguvõsa juured aastani 1738 :D), „raamat, mis tuleb su lugemislauale mõnest teisest loetud raamatust“ ja „Poola/Tsehhi/Ungari kirjaniku raamat“ :).  

Allolevale pildile kogusin seekord kõik eelmisel aastal loetud raamatud, milledel kas juba oli või tekkis koht ka meie koduraamatukokku; peamiselt jõudis eelmise aasta lugemisvalim minuni siiski raamatukogust või siis sõprade/lähedaste kaudu (aitäh siinkohal lahketele laenajatele Maiule/Kaidole, Kristelile ja Carolinale :)). Lisaks kõigile teile aitäh ka antud raamatusoovituste eest ja küllap käesoleva aasta lõpus saan taas nii mõnelegi soovitatutest kui eriti meeldejäänule viidata :). Häid lugemiselamusi kõigile!

Itaalia tripist ja raamatutest

Kuna ma oma jätkuvas munaeufoorias hiljuti avastasin, et ka Liechtensteinis on kõigile vaatamiseks väljas üks Faberge muna, tuli muidugi tekitada plaan, miks ja kuidas seda võimalikult kiiresti vaatama sõita :D. „Aastavahetus Euroopas“ tundus sobiva ettekäändena ning ostsimegi siis endile esmalt odavad piletid Milanosse ja rentisime seejärel ringitrippimiseks auto.

Eriti lühidalt kokku võttes oli kogu reisi põhisisu see, et Liechtensteini sõitsime läbi Šveitsi, vaatasime seal oma tripi põhiankru üle (pilti kahjuks ei tohtinud aardekambris teha, niisiis jagan teile vaid netipilti sellest ägedast juveelitootest) 

ning ülejäänud viis päeva jäi  läbi Austria,  San Marino ja Itaalia tagasi Milanosse kulgemiseks. Ja just tagasisõidul väisasime ära siis ka ühe überägeda raamatupoe – Veneetsias asuva Libreria Aqua Alta :).

LAA on tõesti kõige omanäolisem raamatupood, mida seni olen kohanud, kirjanduse hoidmiseks on seal kasutatud lisaks elusuuruses gondlile ka näiteks vanne ja suuri puidust pesupalisid ning avariiväljapääs avaneb otse kanalile. Ma kartsin küll sealsete hiljutiste üleujutuste hirmus, et võib-olla on pood üldse kinni aga ei, meil vedas, kõik töötas ja ei tundunud isegi niiske/rõske. Sest nende Instas on küll päris hullud pildid novembri üleujutusest ja ma tegelikult isegi ei kujuta ette, millise tööga nad kõik selle mööbli ja ruumid ja märjad raamatud meie käimise ajaks jälle kuivaks ja joonele said.

Mis veel oli põnev, tõelise hipsteripoena on seal pidamisel ka mitu tänavakassi, kelledest on Instas samuti mitmeid pilte, raamatute peal ja riiulites pikutamas :). Ühte neist märkasin ka mina oma külaskäigu ajal aga kuna ta just lõunatas see hetk igavalt oma krõbinatega, seljaga minu poole, siis pole mul teile jagada temast ühtegi pilti… Oleksin pidanud ikka rohkem aega võtma seal poes, oleksin ka saanud mõne karvasaba poosepildi teile peale seda, kui miisul kõht täis pargitud :D. Ja selles on ka tagantjärele natuke kahju, et ei ma ostnud endale meeneks kaasa neid vilksamisi letil märgatud tikutopse, mille esikülgedele olid trükitud tillukesed kuulsate raamatute kaanepildid. Aga noh, mis tegemata, see tegemata, mälestused nähtust jäid ikka ja mine tea, äkki elu korraldab mu jälle lähitulevikus Veneetsiasse :).

Ülejäänud reis oli meil „raamatutevaba“ ja seda enam jäi aega panna siis rõhku teisele, meie reiside igakordsele kohustuslikule osale – toidule. Nii sattusimegi Bolognas (täiesti kogemata, itaaliakeelset menüüd iseenese tarkusest valesti kokku lugedes :D) kuulsaid seentrühvleid maitsma ning Parma regioonis tegime peatuse ühes Parmesani juustu valmistavas väikeses peretehases :). Ei jäänud koos värskete puuviljadega maitsmata ka Itaalia vanad klassikud pasta, prosicutto, brutchetta ja pizza ning muidugi maitses kogu toit igal pool seal lihtsalt i-me-häs-ti…

Mmmm, vaatan neid pilte praegu ja kui ainult saaks, sõidaks joonelt sinna tagasi, sööma... :D

Lõpetuseks natuke veel vaadatud kuulsast munast ka. Apple Blossom Egg on üks suurimaid kõigist omataolistest ning valmistatud 1901 originaalis mitte tsaariperekonnale vaid Faberge patroonile Alexander Kelch’ile. Liechtensteini riigile annetas muna Liechtensteini kollektsionäär Adulf Peter Goop. Kelchi tellimusel loodi üldse kokku 7 muna, millised ta kinkis oma naisele Varvarale. Tänapäeval võib Kelchi munadest kahte näha Faberge Muuseumis St Peterburgis ning ühte USA-s, Houstoni Loodusteaduste muuseumis ning kolm on eraisikute privaatkollektsioonides (ei ole avalikult eksponeeritud).

Tjah, tegelikult ei ole avalikult eksponeeritud päris mitmeid mune, samas üsna paljusid jälle on :). Ameerikas, kus võib näha suurimat munadekollektsiooni Venemaa kõrval, on väljas näiteks

a)     NY Metropolitan Museum of Art’is

·         Danish Palaces Egg

·         Caucasus Egg

·         Napoleonic Egg

b)     Virginia Museum of Fine Arts'is (Richmondis)

·         Pelican Egg

·         Rock Chrystal Easter Egg

·         Peter the Great Egg

·         Tsarevich Egg

·         Red Cross Portraits Egg

c)      Walters Art Gallery's (Baltimores)

·         Gatchina Palace Egg

·         Rose Trellis Egg

d)     Hillwood Museum'is (Washingtonis)

·         Twelve Monogram Egg

·         Chaterine the Great Egg

e)     Cleveland Museum of Art'is

·         Red Cross Triptych Egg

·         Lapis Lazuli Egg

f)       Houston Museum of Natural Science's

·         Kelch Rocaille Egg

·         Nobel Ice Egg

·         Diamond Trellis Egg?

Neist viimane muuseum jääb küll teistest eraldiseisvaks ja kaugele aga ülejäänute osas võib-olla isegi annaks mõelda üks ring autoga teha läbi osariikide suunal NY → Baltimore → Washington → Virginia → Cleveland → NY? Keegi teab teist selles teemas rohkem, oleks meil selline "munaturnee" tehtav? :D. Nagu aru võib saada, hakkab siin tekkima väike kihelus uueks reisiplaaniks :D. Aga eks näeb, kas sellest saab ka mingit asja - mulle tegelikult üldse ei meeldi mõte kümneid tunde järjest lennukis (või autos) sundasendis kinni istuda; samas näha saaks jällegi niiiiiii palju :).  

Meie praeguse reisi lõpetusoovituseks ütlen, et kui satute Itaalia ülemises otsas ringi trippima, siis minge ka piiluge muuhulgas toda Libreria Aqua Altat, mina igatahes olin oma leiust väga elevil :). Seni aga järgmiste tripimuljeteni, meil üks juba varsti tuleb, Pariisi :). Vaatasin välja sinna ka ühe ägeda raamatupoe, mida piiluma minna, loodetavasti jääb selleks aega. Ja siis püüan samuti muljed blogisse üles saada, loodetavasti kiiremini kui kuu aega hiljem...