esmaspäev, 6. aprill 2020

Susan Luitsalu “Ka naabrid nutavad”


Susan Luitsalu “Ka naabrid nutavad”, 272 lk. Rahva Raamat, 2019.

Päris head kujud on siia raamatusse kokku eksisteerima kirjutatud, nii tundub enda elu nullilähedast suhtlust au sees pidavate naabrite kõrval nagu lillepidu :D.

Ja kas ainult mulle tundub, et päris mitme avaliku elu tegelasega saab siin prototüübina paralleele tõmmata? Mul igatahes tekkis küll paar seost, kunagi Kroonikast/lehtedest silma jäänu põhjal :P

Kui ma õigesti mäletan, siis autor ise liigitas oma Kultuurkapitali kirjanduse aastapreemia nominendi kuskil aiandusromaaniks. Tabav väljend küll mu meelest, peenarde, võilillede ja murutraktorite ümber käib siin tõesti pool möllu. Ja hekivajadus tõusetus ka korduvalt :D. Tjah, need hekid… ilmselt sellesama naabrinutu pärast ongi meil edukalt pinnal püsivaid puukoole nii palju, et noored elupuud on nendes sama hästi kui esmatarbekaup :D. Vot idee, kui varsti öeldakse tööl, et homme pole vaja enam tulla, võib hakata netis elupuid müüma. Sest Covid või mitte, napakad naabrid ei kao ju kuskile… :D

Kaasahaaravalt kirja pandud lugu, päris huvitav, mis sisuga raamatud meil veel aastapreemiale nomineeriti. Pean järgi piiluma, ehk saan kaasa seigelda veel mõnedele sama eluliste ja värvikate tegelaskujude igapäevaeludele. Ja teile julgen ka soovitada seda raamatut lugeda võtta, “Ka naabrid nutavad” on kohustustevabasse marineerimispäeva üks väga hästi istuv meelelahutus :).


Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar

Märkus: kommentaare saab postitada vaid blogi liige.