Susan Luitsalu “Ka naabrid
nutavad”, 272 lk. Rahva Raamat, 2019.
Päris head kujud on siia raamatusse kokku eksisteerima kirjutatud,
nii tundub enda elu nullilähedast suhtlust au sees pidavate naabrite kõrval
nagu lillepidu :D.
Ja kas ainult mulle tundub, et päris mitme avaliku elu tegelasega
saab siin prototüübina paralleele tõmmata? Mul igatahes tekkis küll paar seost,
kunagi Kroonikast/lehtedest silma jäänu põhjal :P
Kui ma õigesti mäletan, siis autor ise liigitas oma Kultuurkapitali
kirjanduse aastapreemia nominendi kuskil aiandusromaaniks. Tabav väljend küll
mu meelest, peenarde, võilillede ja murutraktorite ümber käib siin tõesti pool
möllu. Ja hekivajadus tõusetus ka korduvalt :D. Tjah, need hekid… ilmselt
sellesama naabrinutu pärast ongi meil edukalt pinnal püsivaid puukoole nii
palju, et noored elupuud on nendes sama hästi kui esmatarbekaup :D. Vot idee,
kui varsti öeldakse tööl, et homme pole vaja enam tulla, võib hakata netis
elupuid müüma. Sest Covid või mitte, napakad naabrid ei kao ju kuskile… :D
Kaasahaaravalt kirja pandud lugu, päris huvitav, mis sisuga raamatud
meil veel aastapreemiale nomineeriti. Pean järgi piiluma, ehk saan kaasa
seigelda veel mõnedele sama eluliste ja värvikate tegelaskujude igapäevaeludele.
Ja teile julgen ka soovitada seda raamatut lugeda võtta, “Ka naabrid nutavad” on
kohustustevabasse marineerimispäeva üks väga hästi istuv meelelahutus :).
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar
Märkus: kommentaare saab postitada vaid blogi liige.