Peter Kerr “Apelsinid lumes. Üks talv Mallorcal”

P. Kerr “Apelsinid lumes. Üks talv Mallorcal”, 298 lk. Tänapäev, 2016.

Väljakutseteema nr 44: “Raamatu autori kodumaad olen külastanud”.  

See raamat osutus selliseks tükiks mõnusaks lugemiseks, mis täiesti kogemata mulle sulle kukkus; teos lihtsalt köitis oma kaanepildi ja pealkirjaga raamatukogus mu tähelepanu ja nii ma pikemata ja ilma igasuguse eeltööta temaga koju jalutasin. Sest jah, viimasel ajal olen ma ju raamatukokku läinud ikka ainult konkreetse listiga raamatutest, mis on eelnevalt kokku pandud Lugemise väljakutse grupist hoolikalt valitud arvustuste põhjal... :D. 

Raamatut sisuliselt lugema hakates osutus “Apelsinid lumes” nn kannapöörde-reisiraamatuks, kus neljaliikmeline perekond jätab oma senise kodu ning külma Šotimaa asemel saab nende elukohaks hoopis mägine Hispaania väikesaar. Nojah, eks me oleme vist kõik vähemalt korra mänginud mõttega, et hakkaks ka kliimapagulaseks ja läheks kuskile sooja elama, küll siis oleks elu mõnus ja lihtne - eksootilised puuviljad lihtsalt kasvavad tagaaias ning avokaadosid oleks nii palju, et kanadele tuleks neid sööta… :D. Kerride pere raamat näitab aga, et ega see asi nii lihtne ei olegi, eriti kui hakkama tuleb saada muuhulgas sadulata traktorite, korstnast välja lendavate tahmakanade ja nahka üle kõrvade tõmbavate kinnisvaramüüjatega. Toredate uute naabrite, eksootiliste toitude ja kohalike kommetega muidugi ka ning see kõik on siia kirja pandud mõnusalt ladusa jutu ja inglasliku huumoriga. Kohe kahju, et eesti keelde pole tõlgitud Kerride Mallorca-elu kajastavad ülejäänud nelja raamatut, englishis lugema panna ma pole veel ennast suutnud…Aga kui ükskord tõlgitakse, loen kindlasti neid ka :). 

Ülejäänud neli sama sarja raamatut on muidu “Mañana Mañana”, “Viva Mallorca!”, “Basketful of Snowflakes” ja “From Paella to Porrige”. Ja kuigi see 5-raamatuline kogumik võiks panna arvama, et neis on vähemalt aastakümnetepikkune elu ja seiklused kirjas, siis tegelikult hõlmavad raamatud vaid kolme aastat Kerride elust, minu suureks üllatuseks…

Peter Kerri tituleeritakse “bestselling scottish author”-iks ja raamatut lugedes saab aru küll, miks see nii võib olla :). Eestikeelset tõlget hindan samuti suurepäraseks, suur aitäh siinkohal ka Ehte Puhangule sorava tõlke eest, kuhu nii mõnusalt terve hulk hispaaniakeelseid väljendeid sisse põimitud. Kui soovite mõnusat ajaviitelugemist, siis “Apelsinid lumes” on selleks just õige raamat (RR-s muide hetkel müügil -46%-ga ka ;)). Ise sain ta läbi umbes nädalaga raamatut kõikjale kaasa vedades ning ei peaks paljuks ette võtta teistkordseltki, nt siis, kui talvepuhkusel Mallorcale minek ;).

Raamatulaat Arsenalis

Täna olen oma raamaturiiulit harvendamas raamatulaadal ja uusi raamatuid juurde ostmas, tulge ka! :)

Margaret Atwood “Alias Grace”

M. Atwood “Alias Grace”, 454 lk. Eesti Raamat, 1999. 

Väljakutseteema nr 5: “Raamat, mille lugemissoovituse olen saanud Lugemise väljakutse grupist”.

Marianni Matmisriituste arvustus juhatas mu selle raamatuni ja kuna viimatinimetatu oli mulle eelmine kuu väga huvitav lugeda, tahtsin tingimata siis ka 19. sajandi naismõrvari Kanada versiooni üle vaadata :). On kahel raamatul sarnasusi tõepoolest, täpselt nii nagu ka Mariann oma blogis viitab: mõlemas jutustab süüdimõistetu oma lugu, mõlemad naised on reaalselt eksisteerinud ajaloolised isikud, kelledele omistatud kuriteod on naiskirjanike käe läbi raamatuks vormitud… Kahe raamatu võrdluses tundus mulle, et Grace omasse on pisut rohkem sisse kirjutatud veel ka tolle aja kombestikku ja kõnemaneere, Matmisriituses kõneleb Agnes tänapäevasemalt. Minule meeldisid mõlemad raamatud, ladus oli neid lugeda ja teema köitis nagu krimi puhul ikka; uusi teadmisi pakkusid teosed ka... Soovitan niisiis kindlasti ka Grace lugeda võtta, eriti kui Matmisriitused läbi või lähiajal lugemisplaanis – saate võrdluse ning vähemalt sama ootamatu/uskumatu raamatulõpu, küll näete ;). 

PS. Tuleb välja, et Netflixis on selle raamatu järgi ka miniseeria toodetud. No mina ei tea, mul hakkab nii vaatamist ära vajavate filmide virn varsti sama suureks kasvama kui lugemist ootavate raamatute oma… :D.

Terry Pratchett “Fantastiline valgus”

Terry Pratchett “Fantastiline valgus”, 212 lk. Varrak, 2005. 

Väljakutseteema nr 36 “Raamat, mis on mu lugemisnimekirjas kõige kauem oodanud”.

Ma arvan, et ma võtsin selle raamatu lugemiseks endale öökapile juba kevadel :D. Või varasuvel, täpselt enam ei mäletagi. Aga et mul fantaasia-ulmekate lugemisega väga ei suju (no ei kõneta need teemad lihtsalt kuidagi), siis iga kord, kui veel mõni muu raamat õnnestus lugemiseks hankida, sai eelisjärjekorra ilmtingimata too uuem ning nii mul see “Fantastiline valgus” seisis ja seisis ja ootas oma aega… Kuni üks hetk olid kõik teised raamatud parasjagu läbi loetud ja/või raamatukogus polnud uute lugemisjärjekord veel minuni jõudnud ning mitmetunnise laevasõidu sisustamiseks oli raamatut vaja. Ja nii siis saigi mul lõpuks “minu-pratchett-nr-kaks” Soome tivoli-tuurile kaasa haaratud ja ühe jutiga läbi loetud :). 

Mulle tundub, et selle kirjaniku osas jagunevad lugejate arvamused kaheks: osad, kellele tema raamatud väga meeldivad ja teised, kes tema teemadele üldse esimese hooga pihta ei saa :D. Mina ise kuulun raudselt viimaste hulka ja pean tunnistama, et mul läks tema esimest raamatut – “Võlukunsti värvi” - lugedes umbes veerand raamatut enne aega, kuni ma pihta saama hakkasin, miks ja mida ja kus üldse :D. Aga edasi lugedes sain aru, et raamatusse sisse kirjutatud huumor on nii mõnus ja sealsete tegelaste ja situatsioonide kirjeldused nii lahedad, et pooleli jätta ei saanud enam  kuidagi ning lõppkokkuvõttes leidsin ennast taaskord raamatut lihtsalt itsitamise kõrvale ühe hooga läbi neelamas ja peale lõpetamist netist kirjaniku ja tema võimaliku maja- ja/või -tegelaskujude muuseumi kohta infot juurde googeldamas… (Etteruttavalt olgu öeldud et asjassepuutuvaid muuseme siiski olemas ei ole aga kuni 2018 jaanuarini võis  ülipopulaarset DiscWorldi näitust näha Salisbury muuseumis ja kui ma nüüd englishis esitatud infost õigesti aru sain, koondatakse hetkel nn “tellimusi” muuseumitelt ja galeriidelt, kes sama endi ruumides korrata sooviks; lisaks on võimalik endale tellida näitusega seondunud mahukas raamat ning tõtt-öelda SEE raamat näeb küll üks väga sisse piiluda tahtmist peale ajav tellis välja :)). 

Nii siinses kui “Võlukunsti värvi”-raamatus on keskseteks tegelasteks võlur Rincewind ning uudishimulik ja usaldav turist Kakslill koos oma mõtlevast pirnipuust ja sadadel jalgadel liikuva Pagasiga ning kes satuvad kõiksugu seiklustesse Kettamaailmas; Kettamaailm ise aga on kettakujuline plaat, mis toetub neljale hiidelevandile, keda omakorda kannab aeglaselt maailmaruumis ringi loivates kosmiline kilpkonn Suur A’Tuin ning selle on loonud Jumalad, kellel on rohkem kujutlusvõimet kui tehnilist taipu. Nood jumalad ka kisklevad pidevalt omavahel ning käivad nt öösiti ateistidel aknaid sisse loopimas -  seega pole mingi ime, et Kettal sünnib veidraid asju. Rincewind omakorda on suhteliselt saamatu võlur, kes pidevalt satub tema poolt mitte soovitud seiklustesse ning peab sekelduste eest pidevalt ära jooksma. Hoolimata aastakümnetepikkusest viibimisest Nähtamatus Ülikoolis ei oska Rincewind ka kõige lihtsamaid loitse, see-eest oli tema peas aga üks Kettamaailma olulisima võluraamatu, "Oktariini", kaheksast kõige võimsamast loitsust, mis päästis Kettamaailma lõppkokkuvõttes hävingust…

Mis ma oskan öelda… Mida aeg edasi, seda rohkem ma hakkan olema ka vist järjest rohkem Pratchetti DiscWorldile müüdud :). Need raamatud on tõesti üks mõnus tükk lugemist ja mul on ju täiesti avastamata veel kirjaniku 2 triloogiat ja Pikkmaa-sarjad… Vähemalt lugemispuudus ei ähvarda lähiajal kätte tulla ;) 

Mary Ann Shaffer, Annie Barrows “Guernsey Kirjandus- ja Kartulikoorepiruka Selts”

M. A. Shaffer, A. Barrows “Guernsey Kirjandus- ja Kartulikoorepiruka Selts”, 286 lk. Pegasus, 2018. 

Väljakutseteema nr 40: Raamat, mida lugedes muutud rõõmsamaks".

Oi, see osutus väga heaks raamatuks! Ehkki alguses ei saanud ma looga üldse vedama, lugesin umbes 10 lehte ja mõtlesin endale seejärel pähe, et siit tuleb nüüd kindlasti raamatutäis mingeid uhkus-ja-eelarvamus-ajastu tüüpi Inglismaa preilnate peenutsevaid viisakusi, kirjade saatmist ja vastamata armastusele õhkamist… :D. Ja venitasin seetõttu mitu päeva kummi, et raamat uuesti kätte võtta. Aga siis oli mul vaja neljapäeval üks pikem tripp auto tagaistmel kaasa teha ja aja sisustamiseks edasi lugema hakates sain aru, et see asi pole üldse nii ning kui ma umbes kolme kümnendiku peal veel aru saama hakkasin, kuhu lugu jooksma hakkab, leidsin, et justnimelt selline vorm ongi väga mõnus raamatu läbineelamiseks ja uute ajalooteadmiste omandamiseks. (Muide, teine sama hea on täpsete ajaloofaktide osas “Tuulest viidud”. Või no, vähemalt minul kinnistusid faktid muidu meile kaugeks jäävast Ameerika kodusõja perioodist kuni lahinguid juhtivate kindralite nimedeni välja just nende raamatutega sellisel tasemel, et isegi aastaid hiljem ühes mälumäng-viktoriinis suutsin kodusõja ajendiks saanud Fort Sumteri küsimusele õigesti vastata… Nii et jaa, lugemise kaudu tõepoolest õpib midagi, iga päev, testitud ;)).

Aga siinse raamatu juurde tagasi tulles, raamatus oli koht, mis mind kohe eriliselt kõnetas (tegelikult oli neid isegi mitu ja kõik mu meelest nii tabavalt kirja pandud, et ma pidin ümber vaatama isegi oma veel umbes kuu aega tagasi raudkindlatel jalgadel seisva veendumuse, et ma ei hakka mitte kunagi mingeid raamatust väljavõetud lauseid või lõike oma kokkuvõtetesse ümber kirjutama :D). Ja see üks mitmest oli siis järgmine: /--/ see mulle lugemise juures meeldibki: sa leiad ühest raamatust mingi tillukese huvitava asja ja see tilluke asi juhatab sind järgmise raamatuni ning järgmine killuke tollest juhatab sind kolmandani. See on geomeetriliselt kasvav – ja lõppu ei pasta kusagilt ning ainus põhjus on puhas nauding /--/. Sest mul on täpselt nii olnud! Ma lugesin “Armastus pisiasjadest” ja jõudsin selle kaudu lennukipiletite ostmiseni, et Londonisse lennata muuhulgas Frida Kahlo näitust vaatama. Ma lugesin kartulikoorepiruka seltsi raamatut ja sealt tulid seosed poola vangide ja Ravensbrücki koonduslaagriga; nondest omakorda tekkisid lülid eelnevalt loetud “Sirelitüdrukute” ja “Auzchwitzi tätoveerija” raamatutesse, tekkisid võrdlused. Ma lugesin käesolevat teost ja tuli meelde kunagine Prantsusmaa-tripp, kus külastasime Normandiat ja sealset kuulsat D-Day Utah-randa, dessandis langenud sõdurite surnuaedu ja tookordseid ranniku kaitsmiseks ehitatud Saksa kindlussüsteeme. Ja nüüd tuli välja, et Prantsusmaast veel võrreldamatult rohkem on tegelikult Quernseyl, kus on säilinud terve sakslaste maa-alune betoonbunker-haigla, kilomeetreid maaluseid tunneleid ja erineva otstarbega röögatuid kaitseehitisi ning te võite arvata, kas mul on nüüd kange tahtmine minna ja vähemalt osa neist oma silmaga üle samuti vaadata… :D. Teised tsitaatid, mida silmas pidasin, puudutasid raamatupoodnikke ja raamatupoepidamist ning seda, kuidas raamatutest rääkimine muudab nendest rääkijad ja nende üle vaidlejad aina lähedasemaks aga kuidas need täpselt kõlasid, vaadake juba ise :).   

Et raamatu enda tutvustamine mul siia päris ära ei kaoks, panen lõppu lühikese sisututvustuse ka: noor naiskirjanik otsib teise maailmasõja painetest taastuvas Londonis teemat oma järgmise raamatu jaoks. Ta leiab selle tänu kirjale, mille saadab mees, kes elab Suurbritanniale kuuluval Guernsey saarel, mis oli sõja ajal natside poolt okupeeritud. Juhusest alanud kirjavahetus tõmbab Julieti mehe ja tema sõprade maailma, kes kõik kuuluvad Guernsey Kirjandus- ja Kartulikoorepiruka Seltsi. See omapärane ühing on sündinud salaja söödud seapraest ning aitas rasketel okupatsiooniaastatel üksteise ja raamatute toel inimestel hakkama saada. Kirjanik astub seltsi värvikate liikmetega ridamisi kirjavahetusse, õppides tundma nii seda saart, kui ka selle asukate tormilisi elukäike ning kirjavahetus päädib sõiduga saarele, mis muudab naise elu igaveseks.

Kokkuvõtteks: mulle meeldisid väga siit raamatust saadud uued teadmised ja see viis, kuidas need mulle edasi anti. Oli huvitav lugemine ja olen hea meelega kinnitama ennast üheks ühikuks sellest hulgast, kelle pärast raamatut on müüdud enam kui 7 miljonit eksemplari 35 erinevas keeles :). Ja kuna Netflixis peaks alates 10. augustist meile näha olema ka samanimeline film, siis on mul kindlalt nüüd lähiajal üks filmiõhtu samuti soolas… :).  

Puhas võit, et ma raamatu eile ikka kotti kaasa märkasin pista, tund ootamist sai täna nüüd Guernsey saare elanike tegemistele kaasaelamisega täiesti plaaniväliselt sisustatud nagu naksti. Ja ma lihtsalt armastan oma linnakodu aknalauda, see on parim koht lugemiseks, ausõna :).