Per Petterson “Mehed minu olukorras”

Per Petterson “Mehed minu olukorras”, 255 lk. Eesti raamat, 2019.

Arvid Janseni elu toimib pidepunktist pidepunkti. Unetutel öödel, kui voodi tundub liiga hirmus, heidab ta magama oma vanasse Mazdasse. Päeval tiirutab ta autoga Oslo ümbruses ringi ja õhtuti läheb linna peale lantima. Ta joob end purju, sõlmib juhusuhteid, lootes leida seda õiget. Ja eemaldub kohe, kui asi tõotab tõsiseks minna.

On möödunud aasta, kui Turid võttis nende kolm tütart kaasa ja lahkus. Ühel pühapäeva varahommikul helistab naine nuttes mahajäetud raudteejaamast ja palub end koju viia. Arvid sõidab talle järele. Oma endisest kodust ei leia ta midagi nende ühisest elust, ta on sealt täielikult kadunud, teda pole enam olemas.

„Mehed minu olukorras“ on lahutusromaan, mahajäetud mehe rusudeks varisenud elu troostitu kirjeldus. Aga selles sünguses on soojust, huumorit ja sarmi, paljuski tänu autori keelekasutusele.

Nuh, ma oponeeriks, mulle just selle keelekasutuse pärast oligi seda raamatut keeruline lugeda :D. Just lausete ülesehituse pärast, kus üks neist võis kesta punktideta ka 13(!) rida…

Kokkuvõttes ootasin kuidagi rohkem sellest “mehe vaatenurgast lahutusele ja lahus olemisele”; Ruitlase “Naine” näiteks sama teema kohta on kordades tempokam (ja ka üle vindi minemiseni värvikam :D). Ma ei oskagi öelda… viiepallisüsteemis läheb hinnag kuskile keskele seekord.