Stephenie Meyer “Keemik”

Stephenie Meyer “Keemik”, 462 lk. Pegasus, 2017. 

Väljakutseteema nr 49: "Raamat, mida loed sisututvustuse pärast".

See raamat jõudis minuni samamoodi nagu Kristelil: T1 Raamatukodust eelmise aasta lõpus oma raamatuoste sooritades sain selle üllatuskingituseks kauba peale :). Oma suurt rõõmu sellise supervedamise üle jagasin tookord ka ühes oma varasemas blogipostituses. Ja valisin raamatu mitmete teise kõrvalt tol korral seetõttu, et sisututvustus tundus huvipakkuv ning hiljem hakkas veel lisaks meenuma, et see oli vist seesama raamat, mida Mariann (Hyperebaaktiivne) ka kunagi tutvustas ning mille juurde oli tal lisatud see äge molekulipilt… 

Nu igatahes päris pika vinnaga sai seekord mul see ost-poest-koju-kodus-kohe-läbilugemiseni jõudmine, lausa ca 3 kuud. Aga kui kord juba ette olin raamatu võtnud, ei saanud teda enam käest ka. Ma väga imetlen inimesi, kes suudavad niimoodi raamatuid kokku kirjutada, et ise teemast midagi sisuliselt ei tea… No et olen kirjanikuna nt kodune kolme lapse ema aga ei kirjuta raamatut üldsegi mitte jooksvast koduelust, nt laste kooli-trenni-koju taksotamisest ja lutipudelite keetmisest vaid arutan kellegagi täiesti teise valdkonna teemat ja seejärel tekib raamatusse hoopis usutav pilt maffia-arstist või sõjaväelise taustaga eriüksuslasest või erinevate organisatsioonide tagatubade salamängudest. Või sellest kuidas loomaarst operatsioone teeb. Ja see kõik saab raamatusse kirja lihtsalt mängleva kergusega ning lugedes tundub kõik vägagi eluliselt usutav… Äh, tolles viimases võtmes (ja kirjaniku ülejäänud raamatute peale mõeldes :D) on muidugi ulmekirjanikud veelgi uskumatum rahvas - neil pole ju isegi vestelda kellegagi, et nõu küsida, kuidas mingis valdkonnas asjad käivad; kirja läheb kõik see, mida aga oma fantaasia välja suudab kütta… :D. 

Mis mind eriti selle raamatu juures paelus, oli see, et tihtipeale lülitusid siin tegevuskäiku ja jooksvasse actionisse ka koerad. Sest meil on ju endal ka üks must karvane lemmik kodus ja nii tuttavad tulid mõned situatsioonid, millega samastuda, siin ette… Näiteks etteheitev pilk lahkumise korral ja rõõmus sabaga põntsutamine siis, kui silmapiirile ilmub keegi, keda kaua oodatud. Ja ma alles ükspäev nägin linnas oma peremehe kõrval väärikalt astumas ka üht hiiglaslikku dogi, seetõttu lendas see “film”, kuidas Khan’i-sugune päriselt inimese kohal kõrguda ja lihtsalt juba oma kohalolekuga halvavalt mõjuda võib, samuti väga täpselt silma ette… 

Tutvustus raamatu sisu kohta võiks kokkuvõtvalt kõlada nii: 

Lugu sellest, kuidas oma kunagiste tööandjate eest põgenev agent peab vastu võtma veel ühe juhtumi, et eluga pääseda. Varem töötas naine salastatult USA valitsuse heaks, nüüd aga on ta muutunud vaid turvariskiks. Kui kunagine kontaktisik pakub ahvatlevalt kõlava väljapääsu, taipab naine, et see on ainus võimalus kustutada oma seljal terendav hiiglaslik sihtmärk. Valmistudes oma elu kõige karmimaks võitluseks, armub ta aga mehesse, kellest saab veel üks võimalik hoob vastaste mõjutusarsenalis tema enda vastu ning kõrgete panustega mängus ellujäämiseks tuleb lõpuks valida vahendid, mille kasutamist poleks ta osanud uneski näha...

Mulle meeldis see põnevik, ladus tekst, koerad ja ühtlaselt pinevaks timmitud pingepõnevus tegid lugemise vägagi nauditavaks ning see pani mind raamatukaant avama igal vabal momendil. Aitäh Raamatukodule toreda boonuskingituse eest, külastan kindlasti teinekordki :). 

Leslie Carroll “Ameerika printsess. Meghan Markle’i ja prints Harry armastuse lugu”.

Leslie Carroll “Ameerika printsess. Meghan Markle’i ja prints Harry armastuse lugu”, 245 lk. Kirjastus Pilgrim, 2018. 

Väljakutseteema nr 8: “100% naistele: armastusromaanid, toitumise- ja elustiilipiiblid, raamatud naiste väljakutsetest ja katsumustest läbi ajaloo jne”.

Nu see on kahtlemata nii armasturomaan kui raamat väljakutsetest ja katsumustest, ühele naisele…

Mis esimesena väga üllatas – siin raamatus ei olnud ühtegi pilti! Mis veel üllatas – et Meghan Markle on juba enne kroonitud peaks saamist nii suures mahus ja nii globaalses mõõdus heategevusega tegelenud. Ning kolmas üllatus oli minu jaoks see, et raamat polegi kirjutatud mõne kuningliku perekonna nn palgalise sugupuu-uurija ja raamatukirjutaja poolt vaid Leslie Carroll on ameeriklannast näitleja, kes on kirjutanud mitmeid raamatuid kroonitud peade elust ning Ameerikas peetakse teda koguni Euroopa kuningakodade eksperdiks. 

Aga kui küsida, et miks just see raamat, siis Briti kuninglik perekond on mind köitnud juba sellest ajast, kui kunagi algklassidele koostatud inglise keele õpikul kuninganna kroonimispilti nägin. Ja aastaid hiljem Londonit külastades käisin Toweris ning vaatasin need uhked kroonijuveelid siis päris oma silmaga ka üle :). See käik on senini mulle üht suremat üllatust pakkunud elamus, sest nägin just siin esimest korda, kuidas saavutatakse ühekorraga nii eksponaatide ees troppi kogunemise vältimine kui ka suurem vargakindlus / turvalisus -  klaasvitriinides väljapanekute eest viib teid mööda liikuv eskalaatorpõrand, ainult seista tuleb sul endal ühe koha peal ja vaatata, nii palju kui jaksad :). 

Mäletan ka televisioonist kuuldud uudiseid Diana hukkumise kohta ja tema matustest tehtud teleülekannet. Harry, kellest loomulikult samuti siinses raamatus on palju juttu, oli siis vaid 12 aastat vana… Printside endi (ja hiljem ka nende kaasade) tegemisi on kajastanud meie meedia väga meeleldi, seega midagi põrutavalt uut ja üllatavat siit raamatust mulle ei tulnud. Aga ometi oli kogu selle raamatu lugemine kuidagi väga kerge ja lihtne, kartsin miskipärast palju kuivemat stiili… Tuleb siis vaid nõustuda Chicago Tribunega, kes on kirjeldanud autori ajaloohõngulist tõsielusündmustele truuks jäävat kirjutamisstiili kui “vastupandamatult võluvat segu History Cannelist ja ajakirjast People.” 

Printsesside ja printside lugusid on alati tore lugeda, käesolev oli huvitav ette võtta lisaks ka seetõttu, et tõepoolest on tegemist mitmeti ammujuurdunud traditsioone murdva paariks saamisega… Plaanisin siia teemasse algselt küll  lugeda Michelle Obama lugu aga ei kahetse sugugi, et see raamat enne ette tuli :). Presidendiproua raamat saab siiski ka ikkagi millalgi oma võimaluse… Aga ilmselt pigem aasta lõpupoole - siis kui lugemise väljakutse muud teemad on kõik ära täidetud :). 

Tom Watkins “Lemmikloomadetektiiv”

Tom Watkins “Lemmikloomadetektiiv”, 270 lk. Varrak, 2018. 

Lugemise väljakutse üllatusteema: “Üks raamat, mille autor, tõlkija või illustraator on Lugemise Väljakutse grupi liige”.

Tore üllatusteema, mis on pannud mind hoopis tähelepanelikumalt jälgima meie grupiliikmete nimesid :). Ja nende postitusi ka muidugi ning tegelikult mitmeti Marju enda postituste stiili ja sisu pärast valisin siia teemasse ka antud raamatu. 

Olen sel aastal jõudnud lugeda nüüdseks juba kahte meie grupi liikme kirjutatud/tõlgitud raamatut ning üks vähemalt tuleb kindlasti veel – autor kes on noorem kui mina väljakutse alla :P. 

Seda raamatut pihku võttes hakkas mul kohe peas helisema “Lotte, dektektiiv” laul, mida muidu kuuleme üle nädala ketramast tüdrukute toast. Ja siis selle Lotte-laulu kergusega lugesin ka kogu raamatu suht ühe jutiga läbi, sest no ikka on ju tore lugeda, kuidas keegi kasse ja koeri ja deegusid mööda ilma taga ajab :D. Laama-teaser tundus ka raamatu lõpus intrigeeriv, ei tea kas lugudele on siis oodata järge? ;). Sest tegelikult, nojah, võiks ilmuda ju küll. Sest ma isegi ei tea miks, aga mul piltidelt oli miskipärast mulje jäänud, et see raamat on umbes Kepleri-raamatute mahtu ja mõõtu ning raamatukogust siis hoopis väiksemat sorti pehmikut kätte saades olin esimese hooga seal leti taga vist ka päris pika näoga… :D.   

Inglased on ikka erinevad. Võrdlesin Watkinsi kirjutatut lugemise ajal korduvalt James Herriotti lugudega ja pean ütlema, et viimase lood tunduvad kuidagi palju rohkem “inglaslikud”. Peamiselt siis selle mõnusa briti huumori pärast, mida Herrioti raamatutes nii palju kohtab aga Watkinsi omas ei ühtegi korda; selles on kõik pigem selline rangelt situatsioone kirjeldav ja politseilik… Tõlke kohta aga ei oska ma tõlkijale tagasisideks midagi öelda – sest räägin (kunagi koolis hoopis saksa keelt õppinuna) englishit ju nii, et grammatikateadlikumad kataks kuuldes ilmselt kahe käega kõrvu… :D. 

Järjekordsete loomalugude eesti keelde aitamise eest aga suur aitäh. Sest südamlikke koera- ja kassi(aitamis)jutte ei saa ju kunagi olla liiga palju :).