Narine Abgarjan “Manjunja”

Narine Abgarjan “Manjunja”, 395 lk. Tänapäev, 2018

Likvideerin eelmise lugemisaasta blogipostitusevõlgu #2.

Kuna sama kirjaniku “Taevast kukkus kolm õuna” meeldis mulle väga ja ka “Manjunjat” on Lugemise väljakutse FB-grupis korduvalt kiidetud, otsustasin raamatu eelmise aasta alguses lugemiseks ette võtta. Sihile jõudsin oma sooviga aga alles aasta lõpus, sest raamat oli igaks minu küsimise ajaks raamatukogus juba välja laenutatud. Tagantjärele tarkusega täiesti arusaadava põhjusega, sest raamat oli tõesti hea ja Abgarjani mahlakad kirjeldused nii sündmustike kui inimeste kohta täpselt nii humoorikad, nagu õunaraamatu põhjal ette oodata võiski :).

Raamatututvustuse kohaselt on see “lugu kahe Armeenia väikelinna tüdruku suurest sõprusest, aga mitte ainult. See on lugu ka võimukast ja koloriitsest juudi vanaemast, ent seegi pole kõik. „Manjunja“ lugeja satub justkui keset geniaalse komöödialavastaja vändatud filmi, mis on täis pööraseid olukordi ja elujaatavat huumorit. Hea tuju on seda raamatut lugedes garanteeritud!”

Noh, hea tuju saate siit tõepoolest :D. Ja kui ma õigesti aru sain, siis Manjunjast on kirjutatud tegelikult terve triloogia ning üldse on Abgarjan välja andnud 10 raamatut. Ehk tõlgitakse peagi meile siis temalt midagi veel Eesti keelde, tänulikke lugejaid leiaks need raamatud ilmselt sadades ja sadades. Jääme igatahes ootama, minu poolt lisandub kirjastuste motiveerimiseks seni mõlemale juba ilmunule kindel raamatusoovitus ;).