Viktoria Ladõnskaja “Vene köögi eripära Eesti moodi”

Viktoria Ladõnskaja “Vene köögi eripära Eesti moodi”, 120 lk. Eesti Ekspressi Kirjastuse AS, 2009. 

Väljakutseteema nr 9: raamat, mille krabad allahindluselt. 

Mul viimastel aastatel on ära kadunud impulssostude tegemine raamatupoes… Paljuski seetõttu, et Harju Maakonnaraamatukogus on niiiiii hea raamatuvalim (päriselt ka, nelja viimase aasta jooksul on mulle vastatud sealt vaid ühe korra, et seda saamatut meil ei ole; kõik ülejäänud olen saanud, ka need kõige värskemad :)). Seega lugesin allahindluselt krabatud raamatu teemasse ühe oma kunagise ostu aga tol korral poes oli raamat tõesti ka alla hinnatud ning kui ma õigesti mäletan, siis läks maksma mulle vaid mõne euro.

Sisult on “Vene köögi eripära” sarnase temaatikaga nagu “Vanaemade salatarkuste” raamat, lihtsalt selle erinevusega, et 100 inimese asemel jagavad oma nippe ja retsepte siin 24 “Eestis silmapaistvat, vene keelt kõnelevat inimest” ning retseptide suund on kõigil ühtemoodi maitsev slaavi köök :). Ja noh, kes siis vene köögi pirukaid ja suppe mõnusaks ei peaks… Ehkki raamatust endast selgub, et sageli just vene köögi osaks peetavad toidud/joogid – nt pelmeenid, kapsarullid ja tee - ei olegi algselt vene, vaid hoopis tema naabrite päritolu.

Mis mulle üllatuse siit raamatust pakkus, oli seletus asjaolule, miks Vene köögi puhul ei saa üle ega ümber seeneroogadest. Ja vastus sellele oli ometi väga loogiline: venemaalaste söömistavadele avaldas väga tugevat mõju kirik oma keeluga paastu ajal teatud toiduaineid süüa ning sellest tulenevalt (paast võib kesta aastast sõltuvalt vaheaegadega 192-216 päeva) saidki populaarseks seene-ja kalatoidud ning metsamarjadest ja -taimedest valmistatud road. Samuti oli omamoodi üllatav minu jaoks fakt, et praadimist sisuliselt Vene köök ei tunne - traditsiooniliselt toitu hautatakse, keedetakse või küpsetatakse, ning see ka, et kotletid, omletid ja kompotid tekkisid Vene kööki alles siis kui aadlike hulgas muutus moodsaks tellida ennast toitlustama Prantsuse kokad.

Raamatu sisututvustus ise avab ennast nii: selles raamatus jagavad 24 inimest oma parimaid retsepte, mis tulevad otse Vene köögi südamest. Nende seas on Olga Kosmina, Nastja, Beatrice, Aleksei Turovski, Pavel Loskutov, Aleksandr Zukerman, Eduard Toman ja paljud teised. Lisaks ülevaade vene kulinaariast – nii putrudest ja botvinjast, seljankast ja pliinidest, uhhaast ja okroškast ning muudest toitudest. Armastus käib kõhu kaudu.

Ma ise valmistasin raamatu läbilugemisest inspireerituna siinse retsepti järgi sõrnikuid ja varsti-varsti tahan ära proovida ka draanikute (kartulipannkookide) tegemise :). Aga nagu sisututvustus lubab, leiab siit veel palju muud põnevat, näiteks süldi tegemise õpetuse ja selle, kuidas kuivatada vobla… Mõnus raamat, kulub igatahes hästi meie kööki ära, aitäh Apollole kunagi alla hindamast ;).

Cilla Börjlind, Rolf Börjlind “Süsüügia tõus”

Cilla Börjlind, Rolf Börjlind “Süsüügia tõus”, 494 lk. Sinisukk, 2014. 

Väljakutseteema nr 12: raamat, mida soovitab lähedane pereliige.

Isver mihuke äge skandinaavia krimi leid jälle… Sellistel hetkedel on mul ikka niiiii hea meel, et ma olen teadlikuks saanud, misasi on lugemise väljakutse ja mille tõttu ühe teema täitmiseks pidin paluma Lauri vanematel endale midagi lugemiseks pakkuda. Sest iseenese tarkusest ma poleks tõenäoliselt selle kirjanikepaarini kunagi jõudnud, praegu on aga nii, et otsin juba, mida neilt järgmiseks lugemiseks võtta :). 

Raamatututvustus ise avab tagakaanel oma sisu nii: 

23-aastane politseikõrgkooli õpilane Olivia Rönning asub kursusetööna uurima 23 aasta tagust lahendamata jäänud mõrvajuhtumit. Süsüügialoodete aegu mõrvati väikesel Rootsi saarel Põhja-Kosteril jõhkralt noor kaunis last ootav naine. Selle kuritöö toimepanijat püüdis kunagi välja selgitada ka Olivia isa. Olivia sõidab sündmuskohale. Ta püüab leida juhtumit uurinud inspektor Tom Stiltonit, kuid mees oleks nagu maa alla kadunud. Paralleelliinina toimub asotsiaalide sadistlik saritapmine. Kus ja kas kaks liini ristuvad? 

Rolf ja Cilla Börjlind on menukad kriminaalromaanide autorid, kes on kirjutanud ühtlasi populaarseid kriminaalseriaale Rootsi televisioonile ning ka filmistsenaariume. „Süsüügiatõus” on nende esimene, palju tähelepanu pälvinud kriminaalromaan, mida on tõlgitud rohkem kui kahekümnesse keelde.

Ma võin öelda, et palju just see sisututvustus ei ava, lugema asudes leiate siit veel palju-palju rohkem. Mind neelas raamat paariks päevaks igatahes täielikult, nii hästi on siin lahti kirjutatud tegelaskujud ja ülipõnevalt pandud pinget hoidma erinevad sisuliinid…   

 

Nii, vaatasin järgi, et selle raamatu järg on “Kolmas hääl” ning omakorda sellele järgnevad “Must koidik” ja “Uinu, pajuurvake”. Noh, lähiajal saate nende kohta ka kindlasti muljeid minult lugeda – sest ma hakkasin juba maad kuulama, kust neid ka endale järgmiseks lugemiseks hankida :D.

Ülo Russak, Aleksei Turovski, Mati Kaal, Vladimir Fainštein “Nad kuuluvad maailmale”

Ülo Russak, Aleksei Turovski, Mati Kaal, Vladimir Fainštein “Nad kuuluvad maailmale”, 215 lk. Kirilill Kirjastus, 2010. 

 

Väljakutseteema nr 44: raamat, millest su elukaaslane on vaimustuses.

 

Nujah, ausalt öeldes, ega selle teemaga mul palju valikuid laual ei olnud :D. Sest Laur loeb raamatuid suhteliselt vähe (erinevalt nt filmide vaatamisest :)) ja see vist ongi ainus, mille kohta olen kuulnud temalt (korduvalt) konkreetset soovitust teos lugemiseks ette võtta. 

 

Tjaaaahh, vot see soovitus! Sest ma ju valetaksin, kui ütleksin, et ma enne kaane kergitamist suht skeptilise pilguga ei vaadanud selle raamatu peale. Umbesnagu, et misasi see nüüd on, tagakaas soolab veel otsa, et kuigi loomadest, on see ometi suhteraamat. Ja minul siis tekkis peas kohe kujutlus, et see peab olema järelikult mingi uut sorti Turovski suhtelahkamisõpik loomade näitel :D. Aga tegelikkus ei olnud muidugi kaugeltki seda, oli hoopis raamat armastusest loomade vastu, nende eripäradest, meie loomaaia loomisest, kolimisest, loomade loomaaiale hankimisest, püüdest haruldasi loomi säilitada kogu maailmas… Ja viimatist nädalavahetust sõpradega veetes juhtus siis hoopis nii, et esialgne skeptiline vingumokk leidis ennast õhtusöögilauast entusiastlikult vadistamas, mida kõike põnevat ma sellest raamatust juba olen teada saanud. No näiteks, et loodus on meremadudel, kes söövad okkalisi kalu, asjad ellujäämiseks nii sättinud, et magu pressib seedimatud okkad neil läbi naha välja enne kui need soolestikku satuvad ja viga võiksid teha ning seedimise perioodil võivad sellised ussid siis välja nagu jupp okastraati :D. Või et rästikud ja lõgismaod suudavad salvata isegi kinni pigistatud suuga, rebides lahti enda alalõuaaluse ja hammustades läbi suu põhja. Või et olemas on hambaarst, kes põhitöö kõrvalt ka oomade hambaid ravimas käib üle maailma ning et meie loomaaia elevandi hambaravi käiku oli muuhulgas vaja ka nt päästekomando kaasata…

 

See oli jälle üks sellistest raamatutest, mida ma poleks lugemise väljakutseta ette võtnud aga tagantjärele on nii hea meel, et pidin :). Aitäh teema väljapakkujale vajadust õhku viskamast, suure hulga teadmiste poolest olen nüüd küll jälle rikkam :). 

Jaan Kross “Mardileib”

Jaan Kross “Mardileib”, 71 lk. Hea Lugu, 2017. 

Väljakutseteema nr 32: lasteraamat, mida lugesid esimest korda alles täiskasvanuna. 

Ma isegi ei mäleta, miks ma seda raamatut lapsena kunagi lugemiseks ette ei võtnud, võimalust tegelikult ju oli ja kaanepilt on juba väga ammusest ajast mälusse kinnistunud. Ju ei teinud Edgar Valteri illustratsioonid toona siis raamatut nii atraktiivseks kui mõnda teist... 

Igal juhul on mul hea meel, et see nüüd ikkagi loetud sai ja tõtt-öelda on see mu meelest sama hästi ka täiskasvanute raamat :D. No umbes nagu praegu kinos jooksev “Vanamehe” film, mida vaatamas käinud sõbrad iseloomustasid nii, et saal oli lapsi täis aga naersid nad suurtega üldsegi mitte samade kohtade peal. Või kui samade kohtade peal, siis teiste põhjuse tõttu :D. Sest näiteks seda, kuidas on raamatus antud iseloomud raehärrale, tema prouale ja apteegimeister Johannile, sellele vaatavad kindlasti erinevalt nii lapsed kui täiskasvanud ning suurte maailmas võiks vabalt neid kolme inimtüüpi ka nt iseloomustamise õpikunäidetena kasutada võtta :D. Samuti meeldisid mulle väga siinsed mõnusa rütmiga riimis esitatud laulud. Huvitav kas need kirjutas Jaan Kross üksi või aitas teda natuke ka abikaasa? :). 

Raamatu lühitutvustus ise võiks kõlada nii: 

Raehärra valutava kõhu jaoks tuleb Mardil kokku segada rohi, kuid et see liiga kibe ei saaks, tuleb nupukas apteekrisell mõttele retsepti muuta. Nii et kui meister ütleb: „Nüüd võta untsi jagu uhmerdatud rästikukeeli“, võtab Mart hoopistükkis kaneeli. Ja mumifitseeritud tuhkru asendab suhkru ja koirohutee roosiveega... 

Mis sellest kõigest lõpuks välja tuleb, saab lugeda lustakast loost keskaegsest Tallinnast, kus apteekriõpilase Mardi sattumine täbarasse olukorda viib ühe väga magusa avastuseni. 

Muhe lugemine mida tasus ette võtta, ka juba üsna kõrges vanuses :P. 

Claude Fauque “l’Adventure du Sucre"

Claude Fauque “l’Adventure du Sucre”, 63 lk. IPC Mauritius, 2002. 

Väljakutseteema nr 46: mõni võõrkeelne raamat, millega hakkama saad. 

Nujah, kuna aasta lõpp pressib peale ja mul on ikka veel hulk teemasid lugemata mis vajalikud väljakutse täitmiseks, kombineerisin asjad pragmaatiliselt nii, et võõrkeelseks raamatuks sai too ilus õhuke turistivihik, mis Lauril oma kunagisest reisist riiulil seisis. Sisule samas mingit allahindlust siin küll tehtud ei ole, üsna põhjalikult on avatud ära raamatus nii Mauritiuse enda kui kogu sealse suhkrutootmise ajalugu. 

Te teadsite, et orjapidamist ja -kaubandust nimetatakse täna “kunagiseks ülemaailmseks majandussüsteemiks”? Et Mauritus oli kuni 1598. asustamata saar ning oma praeguse nime sai alles 1810, kui saart asusid hollandlaste ja prantslaste järel valitsema inglased? Et Mauritiuse suhkrutööstus tunneb tervelt viiteteist erinevat suhkrusorti, sh nelja sorti demerarasid ja kahte sorti muscovadot? Et suhkru tootmine koosneb taimede purustamisest mahla kättesaamiseks, seejärel lisatakse mahlale laimi, mis imeb mahlast välja nn “mittesuhkru” osised (jääki kasutatakse väetisena põllul), seejärel segu aurutatakse läbi kus ta peab kaotama ca 80% oma kaalust ning misjärel liigutatakse saadus kontrollitud temperatuuriga kuumapannidele, kus ta hakkab kristalliseeruma? Ja et lõpuks suunatakse segu pesumasina sarnastesse trumlitesse, kus siirup (molasses) “väänatakse” suhkruproduktist välja ja viimase etapina suhkrukristallid kuivatatakse?  

Raamatus tundus eriti nunnu veel see, kuidas lastele paremini suhkru saamise loo selgitamiseks loodi kaks karakterit, linnust ja loomast, kes saarele tüüpilised ning kellest lind (Indian Mynah) aitab igapäevaselt suhkrupõldudel kontrolli all hoida putukate populatsiooni ja loomake (mongoose) on hiirtejahtija, kes muidu näriks augud ruhkruroovartesse. Loo sisuks on aga see, et lind, kes on armunud malbesse loomakesse, jutustab lastele loo suhkrutööstuse protsessist, taime kasvamahakkamisest suhkrukristallide saamiseni ning loo lõpus kingibki oma armsamale kauni kivi (suhkrukristalli).  

Ilma kohustuseta väljakutsesse võõrkeelne teos lugemiseks leida poleks ma seda raamatukest kindlasti ette võtnud. Nüüd on ikkagi hea meel et pidin, jupp ajalugu ja hulk inglisekeelseid väljendeid ju jälle selgemad :). 

Hector Malot “Perekonnata”

Hector Malot “Perekonnata”, 481 lk. Eesti Riiklik Kirjastus, 1959. 

 

Väljakutseteema nr 30: raamat, mis pole lasteraamat, aga mida mäletad lapsepõlvest. 

 

Ma mäletan seda raamatut ajast, mil eelkooliealisena olin maal vanaema-vanaisa juures ning vanaema luges seda raamatut meile vanaisaga õhtuti aja täiteks ette. Sest telerit meil siis ju ei olnud ning raadiost oli ka kuulata ainult vanaema soomekeelseid kirikupalveid pühapäeviti või muul ajal (minu jaoks) arusaamatut venekeelset juttu… Hmm, päris kummaline on endal ka seda täna siin kõva häälega niimoodi välja öelda; jääb mulje, nagu räägiks vähemalt saja aasta tagusest ajast, mitte kaheksakümnendate esimesest poolest :D. 

 

Raamatu sisust mul ka midagi meeles ei olnud, mäletasin vaid kaanepilti ja pealkirja. Seda suurem oli minu üllatus kui avastasin, et seda raamatut tituleeritakse raamatu järesõnas ”noorsoojutustuseks” ja “prantsuse noorsookirjanduse klassikaks” - minu peas oli “Seiklusjutte maalt ja merelt” sari ikka ju see valim teoseid, mis puhtalt “täiskasvanuteraamatud”. 

 

Paatosega lausetes ning kirjaniku vanaaegse keelekasutusega ma lõpuni ära ei harjunudki. Aga head sisu see muidugi ei mõjutanud ning ma saan täiesti aru, miks selle raamatu järgi on loodud nii palju filmi- ja animafilmi versioone. Ka meie Artises on hetkel võimalik seda filmi vaadata, järgmine seanss on kavas muide 29.10 kl 11:00 ;). 

 

Raamatu sisukokkuvõte võiks lühidalt kõlada nii: see on südamlik seiklusjutt leidlaps Rémi teekonnast läbi Prantsusmaa, Inglismaa ja Šveitsi oma perekonna otsingul. Rémi kohtub oma teel kõige erinevamate inimestega, aristokraatidest ühiskonna põhjakihtideni välja. Suurt osa etendavad teoses loomad: kolm õpetatud koera ja ahv ning mitmete positiivsete aspektide kõrval tuuakse selgelt välja ka elu inetud varjuküljed – nt kerjavate laste sissetulekust elatuv padrone, kes lapsi koheldes kaotab igasuguse inimlikkuse, vaid vargustest elatuv “perekond” ja lähisugulane, kes lootuses pärida vara teeb kõik selleks, et õigusjärgsed pärijad kaoks…

 

Tore taastutvus igatahes  oli, peale raamatu läbisaamist tuli kange tahtmine ette võtta ka “Kuningas Saalomoni kaevandused /Kuninganna Seeba sõrmus” (mida mäletan teise raamatuna vanaema lugemisõhtutest :)) ja kõik viis Nahksuka juttu (“Hirvekütt”, “Viimane mohikaanlane”, “Rajaleidja”, “Pioneerid” ja “Preeria”; need kuuluvad samuti Seiklusjuttude sarja, ehkki avastasin need enda jaoks alles hiljem, keskkooli ajal). Kui lugemise väljakutse täidetud saan, siis ehk võtangi need indiaanilood uuesti ette; tänasesse maailma, kus taas päevakorras territooriumide anastamine, sobiks varemtoimunu meenutamine ju hästi?

Anne Rivers Siddons “Augustitüdrukud”

Anne Rivers Siddons “Augustitüdrukud”, 192 lk. Eesti Raamat, 2015. 

Väljakutseteema nr 48: raamat, mille pealkirjas on kuu, mil sa sündisid. 

Jessas, kui keeruline see teema jälle oli :D. Ja kas ainult mulle tundub, et augustiga ongi terve aasta kuudest kõige vähem raamatupealkirju loodud? :D. Nu igatahes selle raamatu ma lõpuks hädaga leitud paari hulgast välja valisin, lisaks olid sõelal Kalendritüdruk ja üks luuleraamat (Augustirebane, eripunktid superilusa kaanekujunduse eest ;)) ning August Torma elulooraamat. Tjah, oleks mul hetkel lugemiseks rohkem aega, oleksin võtnud ette pigem viimatimainitu. Aga et mul seda ei ole, jäi seekord sõelale too kiiret läbisaamist lubav õhuke naistekas :). 

Kokku oli “Augustitüdrukud” lihtne lobe lugemine, natuke meenutas koduses raamaturiiulis olevat Shirley Conrani “Paradiisisaare naised”, mis küll tegelikult sisult “Augustitüdrukutest” oluliselt värvikam, kõvasti mahukam ka... Või noh, võrrelge  ise, Conrani raamatus on sisuliiniks see, kuidas oma võimukatest tippjuhtidest mehi ärireisil saatvate hellitatud naiste tripp muutub košmaariks kui terroristid nende mehed nende endi silme all külmavereliselt mõrvavad ja naised põgenevad džunglisse, kus nad satuvad silm silma vastu metslastega – metslastega neis endis. Versus Siddonsi raamat, kus punt sõbrannasid on aastaid puhanud ühe nädala üheskoos ent traditsioon soikub, kui üks neist sureb. Kui seltskonnaga liitub naistele vanuse poolest tütreks sobiv noor daam, saadakse taas kokku. Ent vahepealsed aastad oma jälje jätnud ka põhituumikule ja seekordne puhkusereis ei lõpe kokkuvõttes kellelegi ootuspäraselt…

Mis ma oskan öelda, päris mõnus on vahepeal lugeda ka neid kergeid naistepehmikuid – need lasevad nii mõnusalt peal isiklikest probleemteemadest ennast kiirelt tühjaks laadida ;). 

Anton Hansen Tammsaare "Põrgupõhja uus Vanapagan"

Anton Hansen Tammsaare “Põrgupõhja uus Vanapagan”, 226 lk. Eesti Riiklik Kirjastus, 1954. 

Väljakutseteema nr 10: kohustusliku kirjanduse raamat, mille sisu sa enam ei mäleta. 

Täiesti kohutav raamat, kõik 200 lehekülge oli Ants lihtsalt uskumatult vastik ja alatu ning Jürka lasi järjepidevalt endale ülekohtuselt liiga teha :D. Ja lõpus ei tulnud selle kõige peale isegi mitte õnnelikku lõppu /asjakohast karistust! :D.

Päris huvitav, mida ma keskkooli ajal sellest raamatust arvasin, meeles pole küll midagi ja nüüd lugedes igatahes oli tunne, nagu oleks üldse esimest korda seda raamatut näinud ja tema sisust midagi kuulnud :D. Kas see raamat pidi näitama meile juba neljakümnendatel kapitalismi ülihalbu omadusi? Kutsuma inimesi vankumatult uskuma õndsaks saamisesse? Näitama, milliseid  loomingulisi variante on vaid kahe talu piires tekitada taunitavaid abieluväliseid suhteid? :D

1985. aastal ilmunud väljaande sisututvustus kõlab nii: „Põrgupõhja uus Vanapagan“ on A. H. Tammsaare kui romaanikirjaniku luigelaul, eredalt omapärane ja sügavalt elu ning kodanliku ühiskonna vastuoludesse süüviv teos. Reaalelu tasandil vaadelduna kujutab «Põrgupõhja uus Vanapagan» endast lugu lihtsameelsest mehest, kelle teine oma kavaluse abil orjastab.

Andrus Kivirähki kolmkümmend aastat hiljem kirjutatud eessõna raamatule on aga selline: Minu jaoks on Tammsaare «Põrgupõhja uus Vanapagan» ennekõike lugu maa peale tulnud vanapaganast. Mitte «kibe pilguheit eesti talurahva trööstitusse ellu», «kriitika kapitalistlike suhete aadressil», «kulakluse mõjuv paljastus» või mida kõike Tammsaare romaanist omal ajal leitud on. Raamatuid, kus peremees kurnab sulast, kapitalist proletaarlast, on sadu, aga raamatuid, kus hulgub ringi vanapagan, üsna vähe. Üleloomuliku segunemine igapäevasega mõjub aga alati intrigeerivalt. Tõsi, aegade jooksul on kriitikud kahelnud selleski, kas Põrgupõhja Jürka ikka oli ehtne vanapagan. Või pigem siiski kõigest oma fantaasiates elav külahulluke?

Ning põhjuseks on nimelt see, et Tammsaare vanapagan pole päris seesama vanapagan, kes eesti rahvajuttudes. Seal ei tundnud Kaval-Ants iialgi vähimatki muret selle pärast, et kunagi tulevikus võiks teda tänaste seatempude eest oodata mingi karistus, põrgukatlad ja igavene piin. Eesti rahvajuttude vanapagan pole tõepoolest mitte midagi enamat kui lihtsameelne hiid, midagi karu sarnast – tugev küll, aga püssiga inimese vastu ta ikkagi ei saa ja kui ta juba kord maha on löödud, siis võib teda tagajärgi kartmata nülgida. Jürka on midagi hoopis enamat. Välimuselt ehtne eesti vanapagan, tuksub tema rinnus kristlikust mütoloogiast pärit saatana hing. 

Nu mina ei tea… Kuidagi väga ängistav oli lugeda seda mitusadat lehte järjepidevat kiusamist :D. Nii et kellel valida, soovitan Tammsaarest ette võtta pigem „Kõrboja peremehe“ või „Tõe ja õiguse“ - neis on vähemalt kiusajad pooled /partnerid võrdsemad ;).