Susan Luitsalu “Minu Dubai. Klaasist linna kuldne sära”

Susan Luitsalu “Minu Dubai. Klaasist linna kuldne sära”, 246 lk. Petrone Print 2018. 

Väljakutseteema nr 23: “Üks raamat Petrone Prindi Minu-sarjast, ilmunud 2017-2019”. 

Susan Luitsalu nimest ja kirjutamisstiilist sain teadlikuks 2013 aastal, kui googeldasin mingit koogiretsepti ja sattusin nii tema blogis olevale “kokaraamatute vandenõuteooriate” postitusele. See kirjatükk on muide ka täna netis kättesaadav ja ma soovitan seda kindlasti lugeda võtta kui 
- vajate päevast naerudoosi või 
- olete mõelnud, et täna on just see päev, kui võiks katsetada mingi uue koogiretseptiga. 

Kook ise võib seejärel muidugi küpsetamata jääda aga garanteeritud hea tuju saate kindlasti… :D. 

Nojah ja sellesama kunagi loetud laheda kokaraamatuloo ja siis nähtud kirjutamisstiili tõttu otsustasin, et kui Minu Dubai on ühe postituse asemel midagi samasugust, lihtsalt 200 lehekülge, siis ma tahan seda lugeda küll. Seda enam, et olin just lõpetanud Minu Iisraeli ja peale selle raamatu kahtesadat lehekülge kohe isutas midagi palju tempokamat ja sisukamat ette võtta...

Ma tegelikult olen Minu-sarja eelnevalt vähe lugenud, napilt üle 10 raamatu: kõik Eestid (sest no, kes ei tahaks siis teada, mida teised meist arvavad :D), Alaska, Maailmameri, Afganistan (otsustasin lugeda, sest sihtkohad tundusid eksootilised ja põnevaid seiklusi lubavad), Guatemala (sest kunagised kolleegid kolisid sinna riiki elama) ning Horvaatia, Dublin, Iisrael (tegin plaane nendesse riikidesse/linnadesse kohe-kohe reisida). Ja miks olen vähe lugenud? Sest selle loendi juures jookseb minu jaoks suht punane joon mööda Guatemalat ja vähemalt siin loetletud raamatute tagumise kolmiku osas olen vägagi nõus Ivar Volmari mõttega et “need raamatud on pigem sellised “kohvijutud naabrinaisega ilmast ja meestest” kuna sisaldavad ohtralt küll kirjanik-blogijale endale tähtsaid olukordi ent lugejale jäävad need liiga triviaalseteks, argisteks ja rutiinseteks olukordadeks, sündmusteks ja karakteriteks”. Samas joonetagust esimest plokki kiidan, neis oli väga põnev jälgida autorite teekonda meiega jagatud situatsioonides ja/või osatud tavaolukordi hästi kirja panduna lugejani vahendada ning viimatiloetud Dubai-raamatu lahterdan ka tollesse esimese klubi sahtlisse. Ning ilmselgelt pole ma oma sellise hindamisega siin ka üksi – raamatukogus olid enne mind raamatule ennast lugemisjärjekorda pannud lausa 6 inimest, mu isiklik senine järtsis-sabatamise / ootamise rekord ning väljalaenutamisel rõhutati, et hilineda tagastamisega ei tohi ja pikendada raamatut onlines ei saa, järgmised samuti juba ootavad… :D.  

Maailmas on nii palju häid ja erinevaid raamatuid mida ma tahan veel lugeda aga ka kõige parema tahtmise juures kõigi nendeni kindlasti ei jõua. Seetõttu olen hakanud vägagi hoolikalt valima seda, mida järgmisena lugeda võtan ja olen ärritunud iga kord, kui mu tihedate aukudega sõelast ikkagi mingi jama läbi lipsab :D. Susan Luitsalu raamat minu isiklikku jamakanalisse sattumise pärast muretsema ei pea, eelkõige just oma kirjutamisstiili pärast, ses mõttes on tema raamat ehk kõige rohkem sarnane Justin Petrone eestikatega – loed, tunned olukorra ära, turtsud naerda… Ja oled lõppkokkuvõttes rahul, et seda raamatut lugeda võtsid. Sest mõnikord saab sisust määravamaks hoopis vorm :).