Lars Kepler “Laatsarus”, 429 lk. Pegasus, 2018.
Väljakutseteema nr 2: Fännid, andke tuld – skandinaavia krimi!
Oslos leitakse ühest korterist surnud mees. Kui politseinik avab köögis sügavkülmiku, teeb ta õõvastava leiu. Ohvriks osutub keegi seni tundmatu hauarüvetaja ja trofeede koguja.
Mõni päev hiljem võtab Joona Linnaga ühendust üks saksa politseikomissar ja palub abi seoses Rostocki lähedal kämpingus toimunud mõrvaga... Hakkab välja kujunema muster, mis peagi kõigile asjaosalistele õudusunenäoks muutub.
Joona Linna sarja 7 raamat, põnev lugeda nagu alati. Vahepeal panin raamatu kinni ja riiulisse ka ning otsisin endale muud tegevust, sest ma ei tahtnud, et üks mulle sümpaatne tegelane kohe-kohe võikalt ära tapetakse ja see moment jõudis juba eluohtlikult lähedale :D. Ja see pole esimene kord, kui kirjanik mind tavapärasest erinevalt käituma paneb; Tuletunnistajat lugedes magasin mõnda aega näiteks nii, et koridoris pidi öö läbi lamp põlema… :D
Eks nende sarjadega on nagu on. Kui eelmised kuus raamatut on kodus, siis muidugi ei jää soetamata ka seitsmes, eks. Ja kaheksas kui tuleb ja… :D. Ja minu pärast ainult hoogu kirjanikepaarile, küll ma tähtpäeva leian, et mõtestatud põhjusega raamatupoodi preemiaks minna :D. Ehkki jah, kui nüüd jutt juba skandinaavia kirjanikepaaride peale läks, siis too Roslundi ja Thunbergi “Karutants” oli mu meelest oma sisuideelt ja kirjastiililt isegi ägedam tellis. Oh, peakski kontrollima, kas “Kolm tundi”, “Kolm minutit” ja “Kolm sekundit” on sama head kui Karutants (neis on Roslundiga kahassekirjutaja teine). Panen endale märke sellest mõttest igal juhul maha, kui muud väljakutseteemad täidetud, saan ka need lugemiseks ette võtta :).
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar
Märkus: kommentaare saab postitada vaid blogi liige.