Lisa Genova "Siiski veel Alice"

Lisa Genova “Siiski veel Alice”, 294 lk. Kunst, 2016.

Väljakutseteema nr 35: “”Üks raamat varasemate aastate väljakutsete teemadest: raamat, mille järgi on tehtud film” (2015).

Nojah, ma pean hakkama paremini läbi mõtlema enda jaoks väljakutseteemasid, eriti veel nii keerulisi nagu see “days of the year” oma... Panin alguses praeguse, st varasema aasta teema alla Lily ja kaheksajala (mitte küll filmiteemase vaid sellesse, kus pealkirjas on number), ent nüüd avastasin, et mõistlikum oleks selle teema alla sättida hoopis Alice ning Lily nii raskesse tähtpäevade omasse ära sokutada. Sest no päriselt ka, mu valikud on 28. augustil a) Race Your Mouse Around The Icons Day, b) Crackers Over The Keyboard Day, c) Cherry Turnover Day, d) Radio Commercials Day, e) Bow Tie Day ja f) Rainbow Bridge Remembrance Day ja ükskõik mis pidi ma uusi raamatuid raamatuid ka läbi mõtlesin, ei tulnud seoseid rohkem pähe kui kui Toomas Hendrik Ilvese kikilipsustatud “Omal häälel” :D. Ja (lähimineviku)poliitikast ma ju ometi lugeda ei taha kui valida on niiiiiiiii paljude muude põnevate raamatute vahel…

Alice oli igatahes kahtlemata hea raamat. Ja mõtlemapanev, ehkki jah, ma sellelesamale Alzheimeri tõvele olen viimasel ajal mõelnud raamatutagi oi kui palju. Kole haigus, kui see võtab sinult kõik selle, kes sa oled:  mälestused, oskuse rääkida, lugeda ja kirjutada ning jätab alles vaid tühja, igapäevaseks funktsioneerimiseks pidevat abi vajava koordinatsioonihäiretega kesta. Ja prognooside kohaselt elab meie maailmas 30 aasta pärast selle haigusega koguni iga 85. inimene. Muide, Terry Pratchett, kuulus Kettamaailma looja, põdes samuti Alzheimerit ning kirjanik Iris Murdock samuti. 

Sisututvustus tagakaanel ütleb raamatu kohta nii: “Alice Howland on Harvardi ülikooli psühholoogiaprofessor. Ta tunneb uhkust oma ametialaste saavutuste üle ning on kõrgelt hinnatud kolleeg ja õppejõud. Tal on abikaasa ja kolm täiskasvanud last ning igati põhjust oma eluga rahul olla – ainult et... Ainult et viiekümnenda eluaasta lävel avastab Alice, et teda tabavad sagedased unustuse- ja hajameelsusehood. Algul ei võta ta muutusi tõsiselt ja kirjutab need pingeliste tööperioodide arvele, ent peatselt ei saa ta toimuvale enam läbi sõrmede vaadata. Ta konsulteerib mitmete arstidega ja jõuab lõpuks ootamatu ja šokeeriva diagnoosini – ta põeb Alzheimeri tõbe, haigust, mis röövib temalt tasapisi mälu ja mälestused ning muudab teda jäädavalt ja äratundmatuseni. Järk-järgult üha vähem mäletades ja üha rohkem iseendast kaotades klammerdub Alice talle alles jäänud hetkede külge – nende hetkede külge, mil ta on siiski veel Alice”.

Apollos on see raamat hetkel müügil ca 60% soodustusega ja Julianne Moore, keda näeme kujutatuna raamatu kaanepildil, võitis samanimelise filmi eest parima naisnäitleja Oscari. Vaatasin meeldetuleks ja teaseriks ka filmi treilerit (ma mäletan kui see 5-6 aastat tagasi kinos jooksis aga suurel ekraanil tol korral seda vaatama ei jõudnudki) ja muidugi tahan ma nüüd selle filmi samuti ära näha. Eks siis millalgi tuleb kodune kinoõhtu, kohe kui ma raamatute lugemisest natukene üleliigset aega leian. Kuigi, see vist ei juhtu enne kui kõik väljakutseraamatud on läbi loetud. Ehk siis umbes aasta lõpus… :D.