Veronika Kivisilla “Kuni armastus peale tuleb”

Veronika Kivisilla “Kuni armastus peale tuleb”, 221 lk. Kirjastus Hunt, 2018. 

Nüüd läks nii, et raamat sai loetud aga ei klapi mul järsku enam ühegi väljakutseteema alla :D. Algselt plaanisin ta paigutada lahtrisse “Raamat, millest sõber on vaimustuses” aga täpsemalt süüvima hakates leidsin, et selle juures on pigem mõeldud raamatusoovitajana meest/elukaaslast/(mees?)sõpra kui sõbrannat. Siis mõtlesin, et saan täidetud punkti, kus tegevus toimub minu elukohas, aga päris korrektne poleks see ka, ehkki ma suurema osa ärkvel oldud ajast veedan Tallinna linnas. Nu ja sünnipäev on mul ka autorist rohkem mööda kui +/- 2 päeva...  Jääb siis väljakutseväliseks seekord :). 

Nojah, ma poleks teadnud ilmselt sellest kirjanikust ega raamatust mitte midagi veel niipea (ja võib-olla ka üldse mitte kunagi), kui ükspäev poleks mu chatikasti nii nunnu sõnum Carolinalt potsatanud, sisu järgmine: “Hei! Lugesin vahvat raamatut, mõtlesin, et soovitan sulle ka. Sellised lahedad elust enesest väikesed lookesed, hea lihtne lugemine muigvel suuga”. Sellise reklaami peale palusin muidugi raamatukokku eelmiseid raamatuid tagasi viima minnes endale  soovitatu kohe lahkesti välja otsida, ise nii põnevil, et no mis värk on… Nuh, mulle tundub, et natuke nagu nais-Õnnepalu on :D. Just selle igapäevastest elulistest asjadest jutustamise formaadi tõttu, siin raamatus küll nn “originaal-Õnnepaluga” võrreldes oluliselt lühemana ja crop’itud versioonis. Kujundus selle eest on paljudest raamatutest peajagu üle, oskuslikult on mängima pandud tekstides ja lehtedel punane ja valge (mis üllatuslikult lugedes sugugi ei seganud :)) ning kaanele lisatud näpuotsaga veel kuldset sära… Passib hästi kinkeraamatuks, ma ütleks, eriti kui ei tea, mis valdkonna raamatud kingisaajale kõige enam meeldivad. Või koolilõpu puhul, see ka ju praegu kuum teema ;).