neljapäev, 9. mai 2019

Jean Marie Gustave Le Clézio “Diego ja Frida”

Jean Marie Gustave Le Clézio “Diego ja Frida”, 218 lk. Kunst, 2007.

Väljakutseteema nr 1: Raamat, mida tahad lugeda. Sõnasta ise teema pealkiri! “Loe üks raamat suurest kunstnikust/suurtest kunstnikest”. 

Nojah, tegelikult laenutasin ma loetud raamatu eelkõige selleks, et järgmise väljakutseteema alla (Ilu on vaataja silmades) valitud teose sisu ja pilte paremini mõista. Aga et seda tundus teemana jällegi nii keeruline sõnastada, jäi pealkiri lõpuks nii. Sest jah, järgmine raamat, ehkki olemuselt eelkõige kaunis pildialbum, on inglisekeelsete teksidega ja nii pühitseski siis eesmärk mulle abinõu… :D.

Tõtt öelda olin ma päris üllatunud, kui avastasin, et selle kunstnikepaari kohta on meil täiesti arvestatava paksusega eestikeelne raamat ilmunud. Googelmoogel andis sellele muidugi hiljem ka vastuse, miks – Frida sünnist möödus 2007. sada aastat ning meie KUMU-s tähistati seda sündmust Taani Teatrikoolist võrsunud rahvusvahelise trupi tantsulavastuse “Alegria y Dolor” etendamise ja  auditooriumisse üles pandud Frida reprode eksponeerimisega. Ning (ilmselt siis?) just sellega seoses leiti, et mõistlik oleks “kirjastamises osalemise programmi raames tänu Prantsuse Välisministeeriumi, Prantsuse Suursaatkonna ja Tallinna Prantsuse Kultuurikeskuse abile” ka teemat puudutav raamat välja anda; muuseumi direktriss ja kirjastuse osanik oli tol ajal sama isik… KUMU muide praktiseerib seda “korraldada näitus & välja anda seonduv raamat” praktikat tänaseni, ma isegi alles mitte väga ammu keerutasin peale Sittowi näituse külastamist ostumõtetega näpu vahel “Mina, Milda ja meister Michelit” ja veel enne seda “Eveline von Maydelli Mustvalget maailma” (viimane oli baltisaksa aadlidaamist siluetikunstnik, kelle II maailmasõja keerises Eestisse maha jäänud vinget kunstikogu oli Kadrioru lossis võimalik imetleda 2014).

Raamat ise väga ladus lugeda ei olnudki, võte, kus tektsi on ohtralt põimitud tsitaate kunstnike kirjadest ja artiklitest ning omistatud seejärel nende valguses  neile tundeid, mõtteid ja käitumispõhjendusi, jäi mulle lõpuni kuidagi võõraks. Aga ülevaate kunstnike elust ja Mehhiko (lähi)ajaloost andis hästi ja viimaste saamine oma pilti ju tegelikult oligi seekord mu eesmärk. 

Raamatututvustus tagakaanel avab oma sisu nii: “Kui noor Frida Kahlo teatab kavatsusest abielluda Diego Riveraga, kommenteerib ta isa sapiselt: “See oleks elevandi pulm tuviga”.
Kõik võtavad skeptiliselt vastu uudise selle erutavalt kauni, kuid hapra tervisega tüdruku abielust mehhiko monumentaalmaali geeniusega, kes on Fridast kaks korda vanem, kolm korda kogukam ja naisteküti kuulsusega. Diego on ka kommunist, kes kutsub oma freskodel töölisi üles haarama matšeeted ja püssid, et kukutada rõhujad. Raamat jutustab nende kohtumisest, armastusest Mehhiko ja selle indiaanimineviku vastu, tutvusest Trotskiga, aga ka paari raskest suhtest ning Frida traagikast – valust ja üksindusest, mis peegeldub ta vapustavalt avameelsetel maalidel”. 

Mis ma oskan öelda, kui otseselt emma-kumma kunstnike fänn ei ole, siis ilmselt väga see raamat pinget ka lugemiseks ei paku. Aga kui nt kunstiajaloo  Mehhiko-nurk laiemalt huvitab, siis soovitan muidugi ette võtta :). 

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar

Märkus: kommentaare saab postitada vaid blogi liige.