Daphne du Maurier “Jamaica võõrastemaja”

Daphne du Maurier “Jamaica võõrastemaja”, 264 lk. Varrak, 2019.

Väljakutseteema nr 38: Raamat, mida nägid lugemas kedagi teist. 

Seiklesime märtsis Marianniga (Hyperebaaktiivne) samal ajal Saaremaal ning see oli raamat, mis tal parasjagu pooleliolevana autosse kaasa oli haaratud. Minul lõi selle märkamisel muidugi kohe kellukese helisema - et oi miuke vedamine, üks väljakutseteemasse sobiv raamat jälle nagu maast leitud :D. Ja mul oli kindel plaan oma ägedast tabangust uhke “kuidas-teile-meeldiks-võita-kõik-see!”-tüüpi esitluspilt ka postituse juurde panna aga siis juhtus nii, et Mariann pidi just sel ajal maadlema ülimalt ebameeldiva allergiahooga ning tehtud fotol ei näe seetõttu üldse mitte tavapäraselt avalalt naeratavat noort naist vaid ninjasõdalase moodi vaid silmi vabaks jätvalt üleni jopesse ja mütsi mähitud piigat. Samas teisest küljest - ongi erilisem/haruldasem, eks? :D. 

Nojah ja kuna teema nõudis, panin ennast raamatukogus raamatule järjekorda ja vedisin peale mitmenädalast ootamist ka endale koju, ise täpsemalt süüvimata, millega üldse tegemist on… Oleksite te näinud vaid mu nägu, kui ma lõpuks raamatututvustust lugema hakates avastasin, et tagakaas käib muuhulgas välja õudusfilmide kunni Albert Hichcocki nime :D. Mina, kes ma hirmu-, tulnukulme– ja muidu jubejutte väldin nagu katku, hakkasin juba endale otsima vabandusi raamatu lugemisest pääsemiseks; no umbes stiilis et äkki näen ikka veel kedagi kuskil midagi muud lugemas ja aega aasta lõpuni on ja… Aga no olgem ausad ütlesin samas endale, kus sa siis ikka inimesi niiväga raamatuid lugemas näed kui liikled tööle ja koju igal hommikul/õhtul vaid väikeautos ning ülejäänud päeva viibid aktiivselt ringi sebivas kontoris, kus raamatulugemine kellegi päevatoimetustesse kindlasti ei mahu... 

Kui juba lugema hakkasin, jooksis muidugi kõik normi, mingeid koledaid ründavaid linde või kisavat dušikardinat kuskilt välja ei ujunud, ulmet samuti mitte ning üleüldse lugemine päädis lõpuks sellega et leidsin ennast põnevusega Inglismaa Jamaica Inn hotelli googeldamast et näha, kas selle hoone prototüüp on päriselt ka olemas. On, muide ja näeb ka väga intrigeeriv fotodel välja… :D

Raamatu sisu ise on kokkuvõtvalt järgmine: 

“Voorimees püüab Mary Yellanit hoiatada, et ta sellest Cornwalli rannikul asuvast vihmamärjast ja varemeis paigast eemale hoiaks. Kuid nooruke Mary otsustab siiski täita ema viimase soovi ning minna kartliku tädi Patience’i ja võimutseva onu Joss Merlyni juurde Jamaica võõrastemajja. Juba esimesest silmapilgust tajub ta võõrastemaja ähvardavat õhustikku. Kuid ta ei oska uneski näha, et ta mässitakse nii lootusetult siinsete paheliste skeemide võrku või et nägus ja mõistatuslik võõras äratab temas ootamatu kire. 

Daphne du Maurier’ romaan „Jamaica võõrastemaja” ilmus inglise keeles 1936. aastal ja oli seni eesti keelde tõlkimata. Romaani põhjal on Alfred Hitchcock vändanud ka samanimelise filmi”.

Aitäh Varrakule Mariannile seda raamatut lugemiseks/tutvustamiseks saatmast ja minule põhjust seeläbi andmast samuti lugeda võtta, oli mõnus meelelahutus :).