Vahur Afanasjev "Serafima ja Bogdan"

Vahur Afanasjev “Serafima ja Bogdan”, 557 lk. Vemsa OÜ, 2018. 

Väljakutseteema nr 43: “Raamat, mille pealkirjaks on “ja”-ga seotud sõnapaar”. 

“Serafima ja Bogdan” oli mu viimane 2018. aasta raamatuost koos Haddoni “Kentsaka juhtumiga…”, aga selle lugemiseni jõudsin alles nüüd, kuna kõik raamatukoguraamatud said parasjagu läbi (isiklikud raamatud võivad ju teadagi oodata laenuks saadute ees, sest neil pole mingit tagastamistähtaega :D) ning kuidagi ei tekkinud päevadesse sobivat auku, et uute võtmiseks taas raamatukokku sisse põigata. Nu ja siis saingi hea põhjuse luftitada hoopis oma uhket kodust virna lugemata raamatutest, mis mulle eelmise aasta lõpus osaliselt planeeritult aga peamiselt puhta juhuse läbi järjest sülle kukkusid… :D. 

 

Raamatututvustus tagakaanel avab muuhulgas enda sisu nii: “Etnograafiliselt tõetruul taustal rullub lahti ühtaegu traagiline ja koomiline lugu põlvkonnast põlvkonda kestvast kättemaksust. Värvikate külainimeste elufilosoofia avamine põimub kriminaalfilmilikult köitva tegevustikuga, vanatestamentlik õõv rahvaliku huumoriga, dokumentaalsus maagilise realismiga”. Mulle kõlas see alguses lihtsalt nagu mingi ümmargune ülespuhutud tekst, aga lugema asudes sain aru, et tegelikult vastas iga sõna viimse komani sisule: on esitatud etnograafiliselt tõetruu taust ning ühtaegu nii traagiline kui koomiline lugu kättemaksust. On värvikad külainimesed ja nende elufilosoofiad, mis põimuvad kriminaalse tegevustikuga. On vanatestamentlikku õõva, rahvalikku huumorit, dokumentaalsust ja realisimi. Ühesõnaga, on kõike seda, mida lubatakse ja mina, teadmata eelnevalt midagi Vahur Afanasjevist, kujutasin ette, et mees peab olema kindlasti vähemalt 70-nene ning Peipsiveere kandis kogu oma elu elanud. Sest no kuidas muidu ta oskaks nii hästi tabada kõiki neid siinseid situatsioonikirjeldusi… :D

Mind igatahes kõnetas see raamat. Ilmselt seetõttu, et need Peipsiveere külad pole mulle päris võõrad ja seetõttu ka, et mitmed olmeolukorrad tundusid oma lapsepõlvest tuttavad. Nt mäletan ma hästi seda välismaa riiete jumalustamise starti ja nn “juubeliriiete” komplekti nahkvest-teksad-lips, samuti seda kuidas mu pensionärist vanaisa külaline nt õues traktorilt süüdet välja ei keeranudki seniks kuni tööde vahepeal toas poolene pudel viina ära lasti sest mingi rikke tõttu poleks see enam muidu käima läinud ent tööle tuli veel mehel tagasi minna… Olin lapsena saadetud kõikideks suvevaheaegadeks linnast maale vanaema-vanaisa juurde ning nende tilluke maja jäigi kohe suurte kolhoosilautade taha kuhu vanaisa käis katlakütjaks ja öövahiks. Ning kuna lauda juurde oli tal katla tõttu asja ka päevasel ajal, harjusin juba päris väiksena üle põllu sinna temaga kaasa silkama. No ja seal käies nägin siis ühtlasi lehmade, sigade, vasikate ja ikka mõne pesakonna poegadega kasside paitamise kõrvale suures osas ära ka selle osa “töörahva kollektiivist”, kes praegu raamatuga paralleele tõmmates perfektselt päris mitme tegelase prototüübiks passiks… :D.  

Kõrgelt auhinnatud teos, minu arvates põhjusega; kel lugemata, julgustan ette võtma. Sest nagu ütleb ka Varvara oma eluterve loogikaga: mehi peab ju kuulama, kuhu muidu see maailm läheks :).