Tõnu Õnnepalu "Valede kataloog. Inglise aed"

Tõnu Õnnepalu "Valede kataloog. Inglise aed", 385 lk. EKSA, 2017.

Väljakutseteema nr 28: "Vali üks raamat 2017. aasta parimate raamatute nimekirjast".

Millal sina viimati sellist raamatut lugesid, et selle lõpetamisel ei osanud sõnastada isegi emotsioone, mis sind peale lõpetamist valdasid ja seda, mida sa lõppkokkuvõttes kogu loetust arvad? Õnnepalu viimane raamat mõjus mulle just selliselt. Loed. Raputad pead. Paned korraks käest ära. Loed edasi sest lugemata ei saa ka jätta... :D. 

Alguses tundus, et loetu on lihtsalt hulk autori juhuslikke mõtteid, koondatud kokku ja paigutatud ühise nimetaja alla, milleks on saanud Valede kataloog. Mõtlesin poole peal huviga, et mis saab küll olla peale Valede kataloogi Inglise aia sisu. Et see sõnaühend on nii teine teema ja järelikult kindlasti midagi teistsugust. Ja kuidas see teistsugune siia Valede kataloogi otsa võiks sobituda. Aga ei olnud midagi teistsugust, olid needsamd juhuslikud mõtted, mis nüüd voogasid üle Inglise aeda ja lihtsalt mingil müstilisel viisil on autor osanud neisse sisse punuda ühe läbiva idee ja sõlmida kõik need juhuslikuna tunduvad mõtted ühtseks tervikuks... 

Minu jaoks on Õnnepalu kahtlemata kõige omanäolisema stiiliga Eesti kirjanik. Mandala meeldis mulle kunagi väga kui seda lugesin, vist nii umbes 5. aastat tagasi. Aga siis ka mitte kohe esimesest leheküljest vaid see teadmine jõudis kohale alles raamatu lõpetamisel kui lihtsalt pidin imetlema autori oskust kirjutada, kirja panna, kokku võtta... Ma olin selle kõik juba unustanud ning seetõttu üllatas nüüdne valede aed seda enam. 

Kui tahad vahelduseks lugeda midagi tavalisest hoopis teistsugust, siis on see raamat igati sobiv ette võtta. Sest nagu ütleb Goodreadsis Kaarel Viljaste tsiteerides Mart Juurt: "Kui Õnnepalu kirjutab, siis ikka on kirjutatud. Rohkem ei olegi midagi lisada. Ikka nii kirjutatud on, et halb hakkab. Aga heas mõttes."