Þhórarinn Leifsson "Vanaema Huldi raamatukogu", 188 lk. NyNorden 2012.
Väljakutseteema nr 34: Islandi kirjaniku raamat.
Esimeseks sel aastal loetud raamatuks sai "Vanaema Huldi raamatukogu" ja seda puhtalt tänu sellele, et a) otsustasin entusiastlikult eelmise aasta lõpus, et osalen sel aastal lugemise väljakutse teemade järgi lugemises täismahus ning seetõttu tuli lugemiseks midagi leida Islandi kirjanikult ja b) raamatukogus esimestena küsitud "Sünk jää, otsatu põhi" ja "Valede kataloog/Inglise aed" olid juba kellelegi välja laenutatud... :D.
Nojah ja kuna kirjanik pälvis 2010. aastal selle raamatu eest ka Reykjaviki lastekirjanduse auhinna, siis ootasin, et ilmselt saab mu seekordne lugemisvalim olema midagi klassikaliselt tempokat ja noortepärast. Tegelikkus osutus aga klassikast ikka väga kaugele jäävaks, tabasin ennast isegi rohkem kui korra mõttelt, et kirjanik on vist oma raamatuks vormunud loomepuhangu küll kanepipopsutamise käigus saanud, lool on lihtsalt nii kreisi sisu... :D. Islandil ilmus see raamat tegelikult juba 2009. aastal ja väidetavalt sai kirjanik teose kirjutamiseks inspiratsiooni hoopis oma kodumaal toimunud finantskriisist, mil pankade vastutustundetu laienemine ja riskide võtmine tõi kaasa kogu Islandi pangandussektori kokkukukkumise...
Maria Laur on Eesti Lastekirjanduse Keskuse lehel seda raamatut tutvustanud nii: "Raamatu tegevus toimub tulevikus, kus inimesed elavad tehislikumas maailmas kui meie praegu. Lameekraanid, mis on kodudes igasse tuppa ning koolis klassiruumidesse ja koridoridesse lausa sisse ehitatud, näitavad lakkamatult reklaame, kutsudes inimesi üha enam ja enam tarbima. See on maailm, milles kõik on ostetav ja müüdav. Lugemine on selles maailmas põlu all, kuna arvatakse, et lapsed võivad niimoodi hulluks minna. Raamatud on hävitatud, lugeda saab vahel harva ja siis ka vaid restoranide menüüsid, šampoonipudelite silte või pööningult leitud iidvana telefoniraamatut. Kõik on taandunud numbritele, intressidele ja matemaatilistele tehetele ning maailma valitseb Kuldpank, kes laenude tagatiseks ei ihka materiaalseid varasid, vaid seda, mis laenajale kõige kallim – perekonda".
Mis ma oskan öelda, osutus igatahes väga millekski muuks kui ootasin; edaspidi ennast mingite enda pähe mõeldud tavaootustega enam üles ei küta :D. Vanaema Huldist tekkis väga konkreetne kujutluspilt ning sisuliselt leidsin sellele üks-ühele vaste ka teose originaalkaanelt. Hiljem raamatu kohta täiendavalt infot juurde otsides leidsin, et eestikeelne tõlge ongi ainus, millel on täielikult muudetud raamatu originaal-kaanekujundust ja illustratsioone; päris huvitav, miks nii (ja kuidas sellised otsused tõlkekirjanduse puhul üldse kujunevad) :)?
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar
Märkus: kommentaare saab postitada vaid blogi liige.