Taavi Kangur "Sünk jää, otsatu põhi"

Taavi Kangur “Sünk jää, otsatu põhi”, 416 lk. Post Factum, 2017.

Väljakutseteema nr 22: “Eesti kirjaniku kriminull”.

Taavi Kangur on nimi, kellest ma enne kuulnudki polnud; raamat sattus mulle lugeda seetõttu, et väljakutse täitmiseks vajasin mõnda Eesti kirjaniku kriminulli ning Grete Teng oli selle antud teema alla soovitusena lisatud koos pika kirjeldusega, mis teiste kõrval kohe tähelepanu köitis.  

Autor ise tutvustab oma raamatut nii: "Prokurör asub uurima jäätapmiste seeriat, mõrvar aga jääb vaatamata pingutustele tabamatuks ja kuritegudes tundub olema midagi aina rohkem isiklikult prokuröri vastu suunatut. Mida ajas edasi, seda kindlamaks saab, et sündmuste võti peitub prokuröri kunagises teenistuses Nõukogude armees."

No põnev oli, kahtlemata, olustik on raamatus hästi tabatud, samuti ei ole eksitud sündmuskoha ja uurimistoimingute kirjeldamisel, nende järjestamisel, ametnike rollides. Kõik on eluliselt usutav, kihiline rütm erinevates steenides laseb lugejal kaasamõtlejana loosse sulada ning väga sisukad karakterid annavad võimaluse nendega samastuda. Lauri, Dima, Arkadi – nendes tundsin ära kõige rohkem tuttavlikkust aga et olen kõrvaltvaatajana näinud ka sõjaväelise süsteemina üles ehitatud piirivalve loomist üheksakümnendate alguses, siis võin kinnitada, et väga reaalselt esitatud on ka nt Oleksandri (ja tema naise) tegelaskuju(d). 

Keda teema “reaalne elu 90-datel õiguskaitseorganites” suuremalt huvitab, soovitan lugeda võtta ka Paul Kassi “Kesklinn” ning reaalselt juhtumitega tööd teinud prokuröri mõtteid kuritegude avastamisest ja lahendamisest on võimalik lugeda  Heino Tõnismäe raamatust “Ajaroimad”. Muide, kirjanik on ka ise öelnud, et esimesed mõtted oma jääromaanist pani ta kirja 2012. aastal Heino Tõnismäe loengutes ning just sealt tekkis idee peaosaliseks seada prokurör. Ma sattusin lugema seda autori kommentaari alles peale raamatu lõpetamist aga olin eelnevalt samuti mõelnud teatud sarnasusest Ajaroimadega… Ja kuna mul on olnud võimalus ka endal kuulata ülikooli ajal Heino Tõnismäe loenguid, tundus öeldu äratundmine seda omam :). 

Mis ma siis ütlen… Kui hullult häirima ei oleks jäänud üks raamatu lõpus lahtiseks jäetud ots, paneksin raamatule tervikuna hinnanguks maksimumi. Samas, mine tea, võib-olla see “lahtine saba” ongi hoopis autori kaval viide sellele, et loole on loota järge? ;). Lugeda soovitan igatahes “Sünk jää” kindlasti võtta, ise sain Eesti krimiga tutvumise stardina siit 100% positiivse laengu ning  nüüd tahan kindlasti võrdluseks lugeda ka nt Pautsi ja Priilinna.