Hanya Yanagihara "Inimesed puude võras"

Hanya Yanagihara “Inimesed puude võras”, 480 lk. Tänapäev 2016. 

Väljakutseteema nr 30: “Eksootilise maa kirjaniku raamat”.

Mul juba teist korda satub Ameerika kirjaniku raamat siia teema alla (esimest korda panin sisu järgi ekslikult Šoguni) aga noh, kuna tegelikult on praegune kirjanik hawaii (ja korea) päritolu, siis ehk klassifitseerub küll? Muidu plaanisin siia teema alla lugeda Twan Engi, aga nüüd pole enam kindel, kas veel selle aasta numbri sees ikka jõuan sellega lõpetada - raamatukogust on ju järjekorralistis mulle veel üks raamat soolas ja siis teadagi koduraamaturiiuli tagastamistähtajata teos peab veelkord ootele jääma… :D.

Mis ma oskan öelda, see oli väga mitmetisi tundeid tekitav raamat. Esimesed sada lehte ei suutnud ma muust mõelda kui et isver mis portsu otsa ma nüüd sattunud olen ja kas tõesti on seda kõike veel tervelt 400 lehte minna! :D. Edasi aga läks asi heaks, tuli tempo, tuli jälgitav sisu ja päris mitmes kohas jätsin koguni lugemise katki ning lasin mõtted rändama, tõmmates paralleele meie tänasesse ellu... Hiljem raamatu kohta juurde guugeldades avastasin, et eelmisel aastal Kultuurile kirjutatud arvustuses on Margus Haav suht sama mõtet jaganud: “kui jätta vahele raamatu esimesed 98 lehekülge, siis ei juhtuks eriti midagi, pigem tuleks see kasuks tervele tervikule”. No vot siis, tuleb välja, et polnudki need mul nii juhuslikud sapised mõtted… :D.

Sisu ise on raamatul järgmine: ühe liikmena teadlaste grupist sõidab noor arst Norton Perina Vaikse ookeani pisisaarele otsima kadunud suguharu. Selle nad leiavad ja mitte ainult suguharu, vaid ka sellest eraldunud kummalised ülipikaealised. Perina oletuste kohaselt peitub siinsete asukate pikaealisuse saladus haruldase kilpkonna liha söömises; tema oletused osutuvadki tõeks ning Perina teenib seejärel oma tööga nii ülemaailmse tuntuse kui Nobeli preemia. Kilpkonnaliha söömisel on aga peidus pool, sest midagi ei saa tasuta ning tegelikult pole ka Perina päris see, kellena üht nobelisti tavaliselt ette kujutatakse… 

  

Lõppkokkuvõttes olen tegelikult väga rahul, et see raamat mulle lugeda sattus, osutus väga mõtlemapanevaks teoseks. Sest jah, igapäevaselt muidu ju ei juurdle teadvustatult faktide ülele, et loodus meie ümber hävib meie endi tegude tagajärjel nagu kevadise päikese käes sulav lumi, et kliima soojenemise tõttu on nt meie naaberriigis põhjapõtrade arv vähenenud juba 2 korda ja Läänemeres väheneb kalade arvukus pidevalt erinevate reostuste tõttu ning kas tõesti võib juhtuda veel minu eluajal nii, et puhas vesi muutub kalli hinnaklassi kaubaks ja meid hakkab Aafrika riikidega sarnaselt kimbutama näljahäda. Ja kuidas meie ise elame siis tänu apteegist lihtsalt kättesaadavatele ravimitele ja kvaliteetsele arstiabile selle kõige keskel siin vähemalt 100-steks nagu poolsurematud Kaštšeid…

Sõltumata raamatu mittemeeldinud algusest soovitan seda lugeda võtta, Punase Raamatu sarja teostes kohe on omamoodi mõnusat, aeglaselt üles krudivat, ent seda meeldejäävamat pointi  :).