Daniel Cole “Kaltsunukk”, 368 lk. Varrak, 2017.
“Kaltsunukk” oli viimane neljasest raamatuplokist, millele grupist saadud soovituste pinnalt raamatukogus ennast järjekorda panin; ülejäänud olid “Julmad mängud” ja “Inimesed puude võras” ning lisaks veel ka “Serafima ja Bogdan” aga selle viimase jätsin tegelikult raamatukogust välja võtmata, kuna jõudsin enne enda järjekorra kättejõudmist poest hoopis isikliku eksemplari soetada...
No osutus see raamat päris pööraseks krimiks tõesti! Tavaliselt ma olen skeptiline nende tagakaanele trükitud lennukate loosungite osas aga siin oli tõepoolest nii lubatud hullumeelset tempot, uskumatuid süžeepöörded kui musta huumorit - st kõik täpselt nii, nagu põnev sisututvustus lubas. Raamatu viimast veerandit lugesin igatahes nii, et Laur pidi kõik öeldud asjad mulle 2 korda üle rääkima, kuna iga kord, kui tundsin, et nüüdne vaikus on vist tekkinud mõnele küsimusele vastuse ootamisest, oskasin ainult süüdlaslikult pea raamatust tõsta ja jaa, mis sa ütlesidki pobiseda ning raamatut ei saanud enne käest kui tagumine kaas ette tuli. Mis juhtumisi oli kl 01:52… :D.
Mitmeti mõtlemapanev oli see raamat ka, ma lihtsalt ei kujuta ette ennast nende uurijate nahas niimoodi kellegi mõrvarlike tegude tõttu ajaga võidu jooksmas... Eestis nii groteskseid juhtumeid, nagu erinevatest kehatükkidest kokku traageldatud laip, õnneks olnud ei ole; sarimõrvareid selle eest on kinni peetud küll, isegi mitmeid ja osad neist on oma ohvreid ka tükeldanud... Mõrvarühmades üle maailma töötavad kahtlemata imetlusväärsed inimesed ja ma olen väga õnnelik, et meil nad olemas on ning mina ise ei pea millegi sellisega rohkem kokku puutuma kui vaid raamatutes, mille järjekordselt põnevusega lugemiseks valin.
Mis ma oskan öelda, kes tahab läbilugemise kiirrongile hüpata, siis “Kaltsunukk” on selleks täpselt õige valik. Väga äge, et nii kaasahaarava raamatu on osanud esikteosena meile kokku kirjutada inimene, kes üllatuslikult varem töötanud vaid parameedikuna ja heategevusorganisatsioonides ning ma täiesti mõistan, miks selle romaani avaldamisõigused on müüdud enam kui 30-sse riiki. Vaatasin, et nukuraamatule on juba olemas ka järg ning selle kohta lubatakse, et “peadpööritava tempo, lõikava huumori ja terrorirünnakutega pikitud „Timukas” ületab triloogia esimest osa mastaapsuse, manipulatiivsuse ja halastamatuse poolest”. Tõesti?! No olgu, ma arvan, et ma tean juba küll kedagi, kes järgmine kord raamatukokku sattudes see Cole nr 2 kotis sealt ka koju kõnnib… :D.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar
Märkus: kommentaare saab postitada vaid blogi liige.