Angela Marsons "Julmad mängud"

Angela Marsons “Julmad mängud”, 378 lk. Pegasus 2018. 

Väljakutseteema nr 46: "Raamatu pealkiri algab tähega, mida terves minu nimes ei ole".

Viimane kord oma siinsetest soovitustest kokku nopitud listiga raamatukokku minnes tulin sealt tagasi täiesti tühjade kätega - kõik küsitud teosed osutusid nii värsketeks ja poppideks, et olid välja laenutatud :D. Ent päris tühikäiguks see minek ka ei osutunud, väljudes olin virtuaalsesse järjekorda sätitud nüüd ise ka tervelt neljale raamatule... “Julmad mängud” oli esimene, mille kohta mulle kirjutati, et võite oma broneeritud teavikule järele tulla ning muidugi siis hüppasin kohe järgmisel päeval raamatukogust läbi :). “Õhtuste Udude Aeg” pidi seejärel kappi paremat aega ootama kolima (sest isiklikel raamatutel pole ju tähtaegset tagastamiskohustust :P) ning värskelt raamatupoest soetatud Haddon ja SerafimaBogdan samuti ning ausalt öeldes meenutab mul ka hetkel see raamatulugemiselu pisut seda olukorda nagu keegi lugemisgrupis tabavalt kirjeldas, et igas toas on ootel keegi, kelle juures põnevust, romantikat ja seiklusi otsimas käia ja valida ei suuda õieti millegi vahel, sest kõigiga tahaks korraga tegeleda… :D.

Üllatuslikult polnud ma enne selle raamatu tuvustuse avastamist Kim Stone sarjast midagi kuulnud, tavaliselt krimisektsiooni uudisteosed sirvin raamatupoodi sattudes alati läbi :D. Nüüd aga selgus, et “Julmad mängud” on juba teine eesti keeles ilmunud Angela Marsons raamat sarjast, kus peategelaseks naisuurija, kelle enda minevik väga keeruline ning keskse teema ümber valitud keerlema eriti võikad isikuvastased kuriteod: vägistamine, mõrv, pedofiilia… Tekst on raamatus mõnusalt lihtsana hoitud, samas sündmused ise esitatud tempokalt ja kaasahaaravalt ning raske oli raamatut vahepeal peab-ära-tegema-asjadeks käest panna. Põhiliinist enamgi tundus mulle intrigeeriv uurija enda lugu, niisiis võtan kindlasti lugemiseks ette ka sarja starteri “Vaikne karje” :).