John Grisham “Camino saar”, 267 lk. Varrak, 2019.
Väljakutseteema nr 36: Raamat autorilt, kelle teoseid on su koduses raamaturiiulis enim.
Tjah, kunagi ostsin Grishamit nii, et trükikojas ei jõudnud veel trükipressgi maha jahtuda kui mina juba poodi lidusin :D.
Ja seetõttu on tema raamatuid aja jooksul mulle riiulisse kogunenud tervelt 23 tükki, st enamus, mis kirjanikult eesti keeles ilmunud on. Puudu on kaks 1995. aastal ilmunud eestikeelset – “Klient”, mis anti välja Eesti Raamatu Mirabilia sarjas ning “Pelikani memorandum”, mis oli osa Kuldsule Meistedetektiivide sarjast (ning mida mul lihtsalt pole õnnestunud terve vahepealse 20 aasta jooksul kordagi kuskil teise ringi poodides märgata :D) pluss kolm viimasel ajal poodijõudnut: Nurgaadvokaat, Salakaebaja ja Camino saar (ja mis on jäänud esialgu poodi taaskordsete, varasematest raamatutest erineva formaadi/kujunduse ja pehmete kaante tõttu).
Ma viimati lugesin kirjanikku üsna jupp aega tagasi ja mäletasin, et tema teemadenüansid keerlesid alati mingi (Ameerika õigussüsteemi) juriidilise konksu ümber (kirjanik on ka ise enne kirjanikuks saamist õigussüsteemis töötanud ;)) ning seetõttu oli isegi mõneti üllatav, et Camino saar midagi sellist ei pakkunud. Aga, vähem põnev polnud ta sellegipoolest – sest nu kuidas saakski mitte põnev olla lugu, kus vargajõuk korraldab hulljulge röövi Princetoni ülikooli raamatukogu all asuvast varakambrist ja hindamatute teoste tagasisaamiseks veenab salapärane vahendaja meie peategelase infiltreeruma sõpruskonda, kust ei puudu värvikad kirjanikud ja kulmu kergitama panevad suhted, raamatute esmatrükid ja varastatud käsikirjade must turg...
Väga mõnus ajaviitelugemine oli, kahjuks sai otsa juba peale paari lühikest õhtut ja ühte kõrvalistmel sõitu :). Kui kõik kokku ahnitsetud ruttu-peab-läbi-lugema raamatukoguraamatud läbi saan, võtan veel ühe, kodusest riiulist pärineva ja ka ammu lugemisplaaniga käes keerutatud Grishami ette :).
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar
Märkus: kommentaare saab postitada vaid blogi liige.