Olivier Guez “Josef Mengele kadumine”

Olivier Guez “Josef Mengele kadumine”, 189 lk. Eesti Raamat, 2018. 

Väljakutseteema nr 51: “Raamat, mis räägib (pärismaailmas juhtunud) elu pahupoolest”.

40 aastat pärast sõja lõppu on Mengele pea väärt enam kui 3 miljonit dollarit, välja pandud Iisraeli valitsuse, Simon Wiesenthali keskuse ja Washington Timesi poolt. Jäljeküttidele suurepärane motivaator, mehele endale põhjus ennast kakandina peita, kõiki karta ja kahtlustada ning selle kõrvale üksiku, ruineeritu ja pahurana kadedusega lehtedest lugeda, kuidas mitmed teised Reichi arstid on naasenud kodumaal suuremate probleemideta tagasi tsiviilellu ja oma pere juurde... 

Mis mind selle raamatu juures üllatas? See, et ma polnud varem otseselt mõelnudki kõiki neid erinevaid Auschwitzi ja Ravensbrücki ja muidu II maailmasõja temaatikat puudutavaid raamatuid lugedes tõsisemalt  sellele, mis üldse triggerdas Hitleril selle hullumeelse plaani lihtsalt hävitada, hävitada, hävitada, miljoneid inimesi. Mengele seletus oli lihtne: valge rassi säilimiseks (peale I maailmasõda kerkis esile palju kosmopoliitsust ja rasside segunemist) tuli Hitleri plaani kohaselt tagada ja toota aastaks 2200 miljard puhast, segunemata sakslast ning selle eest pidid hea seisma tema “insenerid” – arstid, kes pidid valvama, et keisri käsutuses oleks alati kasvav, tervete ja rassiliselt rahuldavate näitajatega perekondade arv. Pilti sobimatud tuli hävitada, nt mustlasi loeti üldse alaväärtuslikeks inimesteks… Mengele leidis, et temagi oli vaid sõdurteadlane, kes kuulas käsku ja tegi teadust, ei leiutanud ise gaasikambreid, krematooriume ega Auschwitzi ning kui toimuski “mõningaid liialdusi”, siis nende eest mittevastutav. 

Minu arusaamise kohaselt natside meditsiinilised eksperimendid suure hulga vangistatutega, mille tulemused sageli saadi katsealustele suuri piinu tekitavatel viisidel, viidi läbi  armee huvides ja tellimusel, eesmärgiga saada teadmisi kas Saksa sõdurite raviks (nt malaaria, gangreen, tüüfus) või paremini ekstreemsetes tingimustes elushoidmiseks (nt pilootide ellujäämisvõimaluste suurendamiseks lennumasina hülgamisel ja Põhja- Jäämerre kukkumisel). Samuti tehti uurimusi füüreri suurplaani täitmiseks, sh kuidas aaria rassi puhas hoida ja rahvastiku taastootmist kiiresti suurendada. Loomulikult said sellest kasu ka Saksa suured ravimikartellid, nt IG Farbeni Bayer, kellel oli AuschwitzIII-Monowitzis lausa oma tehas, kus kasutati nii ehitamisel kui katseteks koonduslaagri vange ning kes tegutsevad igal aastal suuri kasumeid võttes tänaseni... 

Ma lugesin kõike seda ja vägisi tuli meelde Def Räädu laul, mille refräänis “kuningas ei eksi mitte kunagi kuni oma troonil ta veel istub. Tema vead saavad selgeks alles siis, kui tal on kroon peast ära juba kistud”. Võib-olla ei oleks tulnud, kui poleks mitte just väga ammu näinud kõrvalt seda, et tõepoolest võib vahetuda ka midagi nii kapitaalset nagu ühe krooniga kuninga maailmakord ja asjad seejärel teha switch ning justkui ülla eesmärgi nimel tegutsejatest ja kangelasest saada järgmisel hetkel kurjategijad ja põlatud. Või vastupidi.  

Huvitav, mida Reichi arstid ise selle kõige keskel tundsid? Tegid oma “teadustöid” vabatahtlikult ja rõõmuga füüreri püha ürituse hüvanguks? Täitsid  vastumeelselt ja vaidlusvõimaluseta tellimust nn sõjaväelises käsuliinis? Arvasid nagu Mengelegi, et vangid on vaid lihtsalt bioloogiline materjal teadlastele, mille käitlemisel ei peaks laskma ennast emotsioonidest segada? Muutnud see asja inimõiguste rikkumise kohalt muidugi poleks aga arvestades, mida kõike SS oma liikmetele ette kirjutada võttis - kuni selleni välja kellega tohib abielluda ja järglasi saada püha “tõupuhtuse” nimel, ei oleks üllatav, kui tõepoolest võimalusi nö “teadustööst ära öelda” poleks sisuliselt olnud. Sest vähemalt üks SS-ohvitser ja inimkatsearstidest – Sigmund Rascher – jäi ju lõpuks ise ka omaenda ringiaetava masinavärgi hammasrataste vahele ja lõpetas mahalastuna Dachau koonduslaagris, kui tuli välja pettus, et tema übersaksa kolm last ei olnudki tema bioloogilised järglased ning naine hoopis viljatu…

Mõnes mõttes on kahju, et Mengelet kunagi ei tabatud ja tema tegude üle kohut ei saadud mõista koos teistega Nürnbergi protsessil. Aga samas, elu sellises pidevas, närivas hirmus, peretult, tegevusetult, juurtetult, kogu aeg valmis pea õlgade vahel ära jooksma, järgmisesse kohta liikuma ja niimoodi järjepanu 40 aastat… Noh, ütleme siis nii, et vähemalt vanaduspõlve puhkekodu ei saanud see talle olla ja kaugusest teiste üle naermiseks ruumi vast ei jätnud... 

Autor ütleb et “iga kahe või kolme põlvkonna tagant, kui ajalooline mälu nõrgeneb ja kaovad viimased varasemate tapatalgute tunnistajad, kaob ka selge mõistus ja inimesed hakkavad taas propageerima kurja”. Ma olen temaga nõus,  selliseid tsükleid on maailm näinud korduvalt ja küllap ei katke see ka edaspidi.  Aga kuni meil on selliseid raamatuid nagu Mengele kadumine, saame me vähemalt nendele asjadele endid mõtlema sundida. Ja ehk see paneb järgmise kurjuse tsükliringi meile kätte jõudma ka natuke pikema taktiga.