Stephenie Meyer “Keemik”

Stephenie Meyer “Keemik”, 462 lk. Pegasus, 2017. 

Väljakutseteema nr 49: "Raamat, mida loed sisututvustuse pärast".

See raamat jõudis minuni samamoodi nagu Kristelil: T1 Raamatukodust eelmise aasta lõpus oma raamatuoste sooritades sain selle üllatuskingituseks kauba peale :). Oma suurt rõõmu sellise supervedamise üle jagasin tookord ka ühes oma varasemas blogipostituses. Ja valisin raamatu mitmete teise kõrvalt tol korral seetõttu, et sisututvustus tundus huvipakkuv ning hiljem hakkas veel lisaks meenuma, et see oli vist seesama raamat, mida Mariann (Hyperebaaktiivne) ka kunagi tutvustas ning mille juurde oli tal lisatud see äge molekulipilt… 

Nu igatahes päris pika vinnaga sai seekord mul see ost-poest-koju-kodus-kohe-läbilugemiseni jõudmine, lausa ca 3 kuud. Aga kui kord juba ette olin raamatu võtnud, ei saanud teda enam käest ka. Ma väga imetlen inimesi, kes suudavad niimoodi raamatuid kokku kirjutada, et ise teemast midagi sisuliselt ei tea… No et olen kirjanikuna nt kodune kolme lapse ema aga ei kirjuta raamatut üldsegi mitte jooksvast koduelust, nt laste kooli-trenni-koju taksotamisest ja lutipudelite keetmisest vaid arutan kellegagi täiesti teise valdkonna teemat ja seejärel tekib raamatusse hoopis usutav pilt maffia-arstist või sõjaväelise taustaga eriüksuslasest või erinevate organisatsioonide tagatubade salamängudest. Või sellest kuidas loomaarst operatsioone teeb. Ja see kõik saab raamatusse kirja lihtsalt mängleva kergusega ning lugedes tundub kõik vägagi eluliselt usutav… Äh, tolles viimases võtmes (ja kirjaniku ülejäänud raamatute peale mõeldes :D) on muidugi ulmekirjanikud veelgi uskumatum rahvas - neil pole ju isegi vestelda kellegagi, et nõu küsida, kuidas mingis valdkonnas asjad käivad; kirja läheb kõik see, mida aga oma fantaasia välja suudab kütta… :D. 

Mis mind eriti selle raamatu juures paelus, oli see, et tihtipeale lülitusid siin tegevuskäiku ja jooksvasse actionisse ka koerad. Sest meil on ju endal ka üks must karvane lemmik kodus ja nii tuttavad tulid mõned situatsioonid, millega samastuda, siin ette… Näiteks etteheitev pilk lahkumise korral ja rõõmus sabaga põntsutamine siis, kui silmapiirile ilmub keegi, keda kaua oodatud. Ja ma alles ükspäev nägin linnas oma peremehe kõrval väärikalt astumas ka üht hiiglaslikku dogi, seetõttu lendas see “film”, kuidas Khan’i-sugune päriselt inimese kohal kõrguda ja lihtsalt juba oma kohalolekuga halvavalt mõjuda võib, samuti väga täpselt silma ette… 

Tutvustus raamatu sisu kohta võiks kokkuvõtvalt kõlada nii: 

Lugu sellest, kuidas oma kunagiste tööandjate eest põgenev agent peab vastu võtma veel ühe juhtumi, et eluga pääseda. Varem töötas naine salastatult USA valitsuse heaks, nüüd aga on ta muutunud vaid turvariskiks. Kui kunagine kontaktisik pakub ahvatlevalt kõlava väljapääsu, taipab naine, et see on ainus võimalus kustutada oma seljal terendav hiiglaslik sihtmärk. Valmistudes oma elu kõige karmimaks võitluseks, armub ta aga mehesse, kellest saab veel üks võimalik hoob vastaste mõjutusarsenalis tema enda vastu ning kõrgete panustega mängus ellujäämiseks tuleb lõpuks valida vahendid, mille kasutamist poleks ta osanud uneski näha...

Mulle meeldis see põnevik, ladus tekst, koerad ja ühtlaselt pinevaks timmitud pingepõnevus tegid lugemise vägagi nauditavaks ning see pani mind raamatukaant avama igal vabal momendil. Aitäh Raamatukodule toreda boonuskingituse eest, külastan kindlasti teinekordki :).