Steven Rowley “Lily ja kaheksajalg”

Steven Rowley “Lily ja kaheksajalg”, 312 lk. Päikese Kirjastus, 2016. 

Edit 28.04: Väljakutseteema nr 35: “”Üks raamat varasemate aastate väljakutsete teemadest: raamat, mille nimes on number” (2015) asendatud väljakutseteemaga nr 11: Mine lehele daysoftheyear.com. Vali üks raamat, mis haakub su sünnipäeva päeval mõne teemaga (kaanepilt, pealkiri, sisu). 28. aug: Rainbow Bridge Remembrance Day.  

Laur juba küsis minult ükspäev umbes kolmveerandi lugemise peal, et kuidas see pooleliolev raamat tundub ja ma ei osanud muud öelda kui et ma ei ole veel suutnud ära otsustada. Sest see oli mitmetisi tundeid tekitav raamat. Leina ja võitlust vähiga on kirjeldatud siin vägagi eluliselt ja usutavalt ning ehkki seda on sobimatu antud teema puhul öelda, ka hästi – terve lugemise aja tunned, et oled tegelastega no “samas paadis ja nende tripil kaasas” ja leheküljed lihtsalt kaovad. Aga need vahepealsed luuludesse minekud mulle jälle üldse ei istunud, vähemalt lugemise ajal; praegu tutvustust kirjutades jälle mõtlen, et tervikusse nad ju tegelikult sobitusid. Ja või noh, ilma nendeta polekski raamat ju tegelikult üleüldse see, mis ta on praegu...  

Mitu korda tabasin lugedes ennast meenutamast ka kuskilt hiljuti loetud mõtet, et vähiga võitlemise kõrvaltnägemine tekitab enamuses inimestes kaastunnet ja tahtmist võitlejale toeks olla, kuna oma elu eest võitlejale ette kaotatav lahing olukorras, kus sul pole enam käes muid relvi peale “aga me ei anna alla”-kaardi on alati imetlusväärne; ka selles olukorras olevate inimeste lähedasi julgustatakse isegi kontvõõraste poolt tugev olema (nt sotsiaalmeedias) ning neid inimesi toetatakse meelsasti, kuidas keegi oskab ja saab. Ka ma ise mäletan hästi, millist ängi tekitasid nt 5 aastat tagasi nähtud fotograaf Angelo Merendino “The Battle We Didn’t Choose” pildigalerii oma naise võitlusest rinnavähiga. Kui aga inimene hakkab kaotama haiguse tagajärjel mälu ja oskusi (nt Alzheimer), muutub ta igasuguse kaastunde ja kangelaslikkuseta vaid ebamugavalt koormavaks, kelle hooldamisest/toetamisest tahaks pigem pääseda, isegi kui oled ise seesama lähedane pereliige. Sest jah, kodust kes teab mis põhjusel teadmata suunas lahkunud ja lõpuks kuskil täiesti võõras linnaosas keset liiklust paljana ja segaduses seisva ja mitte kuhugi enam minna oskava abikaasa tagaotsimises ja tagasitoomises pole midagi heroilikku, ka kõrvaltvaatajale… Ent sellele, kumb neist aeglaselt tapvatest haigustest meile/meie lähedastele jagatakse mittevedamise korral, me ise kaasa rääkida ei saa, küünevõrdki... 

Nojah, ma olen tegelikult nagu siinse raamatu Trent - ma lihtsalt ei kujuta ette seda olukorda, mis ma teen või kuidas edasi elan kui meie enda lemmikuga kord midagi peaks juhtuma. Raamatus kõnetas mind väga see koht, kus peategelane meenutas olukorda, kus ta Lilyt pahane olles nii kõvasti rihmast tõmbas, et koer niuksatas. Ilmselt seetõttu, et situatsioon oli mulle vägagi tuttav, rebisin ka ise alles hiljuti koera rihmast kõvemini kui vaja kuna ta ei kuuletunud minu käsule mitte tänavale joosta ning ei adunud, et see pole keeld keelamise pärast vaid antud selleks et teda võimalikust auto alla jäämisest säästa. Ja pärast tundsin ennast oiiii kui süüdi…

No nii raske on midagi selle raamatu kohta konkreetselt öelda, oskangi kirjutada seekord lugemismuljete asemel vaid neidsamu erinevaid, täitsa teistest olukordadest juhuslikult pähe lipsanud mõtteid... Samas, kui üks raamat nii tegema paneb, selle asemel et nipsust lihtsalt ununeda, siis PEAB ta ju hea olema, eks? Soovitan igatahes võtta lugeda ja otsustada ise, teema pole lihtne ent kindlasti aega võtmist väärt. Samasse teemasse, kuid teise nurga alt läheb ka kunagi loetud Mark Doty “Koera-aastad”; silmaringi laiendamiseks julgustan ette võtma ka seda ning mõlema sisututvustusi raamatupoodides saad piiluda siit:  

* https://www.rahvaraamat.ee/p/lily-ja-kaheksajalg/827342/et?isbn=9789949983162
* https://www.apollo.ee/koera-aastad.html