Stephen King “Valve lõpp”

Stephen King “Valve lõpp”, 427 lk. Ajakirjade Kirjastus, 2017. 

Väljakutseteema nr 21: “Üks Stephen Kingi raamat”. 

Ma algselt valisin selle teema alla lugeda triloogia esimese raamatu, “Härra Mercedese”, aga kui peale sellega lõpetamist selgus, et ilmtingimata on vaja ette võtta ka sarja ülejäänud kaks osa, otsustasin, et esimesena loetu mahutan hoopis “pealkirjas mainitakse meest”-väljakutsesse ja viimase nr 21 alla ning keskmise teemaks sai “põnevik kaanel”.

Kolmas osa igatahes oligi täpselt nii kreisi kui viimaselt osalt oodata võis, mitu korda hakkas lugedes silme ees puhas oma film jooksma ja tegelikult võrdluseks olekski väga mõnus nende raamatute põhjal tehtud TV-sarja kaks hooaega ka lähiajal ära vaadata… Tõenäoliselt mingi aeg ma selle vaatamise ka ette võtan aga kindlasti mitte kohe. Sest kohe on vaja veel niipalju raamatuid väljakutse raames läbi lugeda ja mõlemaks korraga mul vaba aega sätitada läheks väga keeruliseks... :D.   

Vaatasin seeria kohta peale lõpetamist ka seda, millise kujundusega neid raamatuid originaalkeeles välja on antud; inglise keeles leiab lausa mitu erinevat varianti komplekte. Kas meil poleks sellistele turgu? Nii ägedad näevad igatahes need kolmesed karbid välja :).

Kolmanda osa sisututvustuseks ütleksin kokkuvõtvalt nii: Brady Hartsfield, kes korraldas kaheksa hukkunu ja paljude vigastatutega veresauna, on lebanud kliinikus viis aastat vegetatiivses seisundis. Arstide arvates ei saa olla juttugi tema paranemisest. Kuid, Brady on siiski teadvusel ning timmib “juurvilja” mängides salaja teravaks oma uusi võimeid, mis lubavad tal külvata hävingut ka vigastatud kehaga haiglapalatis lebamisest sõltumata. Ning det. pens. Hodges peab taas ajaga võidu jooksma hakkama, käes seekord elu poolt eriti halvasti kätte mängitud kaardid… Sest no mida sa jooksed, kui “üks jalg on hauas ja teine banaanikoorel” – nagu ütleks Hodgesi isa…

Mul on väga hea meel et lugemise väljakutse mu Kingi triloogiat lugema pani ning kummutas arvamuse, et sel kirjanikul sisuliselt midagi peale õudukate polegi. Väga mõnus lugemine oli kogu tervik ning kui lisaks skandinaavia ja inglise krimile kolmandat vaatenurka kogeda tahta, soovitan ette võtta.