Tom Watkins “Lemmikloomadetektiiv”

Tom Watkins “Lemmikloomadetektiiv”, 270 lk. Varrak, 2018. 

Lugemise väljakutse üllatusteema: “Üks raamat, mille autor, tõlkija või illustraator on Lugemise Väljakutse grupi liige”.

Tore üllatusteema, mis on pannud mind hoopis tähelepanelikumalt jälgima meie grupiliikmete nimesid :). Ja nende postitusi ka muidugi ning tegelikult mitmeti Marju enda postituste stiili ja sisu pärast valisin siia teemasse ka antud raamatu. 

Olen sel aastal jõudnud lugeda nüüdseks juba kahte meie grupi liikme kirjutatud/tõlgitud raamatut ning üks vähemalt tuleb kindlasti veel – autor kes on noorem kui mina väljakutse alla :P. 

Seda raamatut pihku võttes hakkas mul kohe peas helisema “Lotte, dektektiiv” laul, mida muidu kuuleme üle nädala ketramast tüdrukute toast. Ja siis selle Lotte-laulu kergusega lugesin ka kogu raamatu suht ühe jutiga läbi, sest no ikka on ju tore lugeda, kuidas keegi kasse ja koeri ja deegusid mööda ilma taga ajab :D. Laama-teaser tundus ka raamatu lõpus intrigeeriv, ei tea kas lugudele on siis oodata järge? ;). Sest tegelikult, nojah, võiks ilmuda ju küll. Sest ma isegi ei tea miks, aga mul piltidelt oli miskipärast mulje jäänud, et see raamat on umbes Kepleri-raamatute mahtu ja mõõtu ning raamatukogust siis hoopis väiksemat sorti pehmikut kätte saades olin esimese hooga seal leti taga vist ka päris pika näoga… :D.   

Inglased on ikka erinevad. Võrdlesin Watkinsi kirjutatut lugemise ajal korduvalt James Herriotti lugudega ja pean ütlema, et viimase lood tunduvad kuidagi palju rohkem “inglaslikud”. Peamiselt siis selle mõnusa briti huumori pärast, mida Herrioti raamatutes nii palju kohtab aga Watkinsi omas ei ühtegi korda; selles on kõik pigem selline rangelt situatsioone kirjeldav ja politseilik… Tõlke kohta aga ei oska ma tõlkijale tagasisideks midagi öelda – sest räägin (kunagi koolis hoopis saksa keelt õppinuna) englishit ju nii, et grammatikateadlikumad kataks kuuldes ilmselt kahe käega kõrvu… :D. 

Järjekordsete loomalugude eesti keelde aitamise eest aga suur aitäh. Sest südamlikke koera- ja kassi(aitamis)jutte ei saa ju kunagi olla liiga palju :).