Veel Inglismaa tripist ja raamatutest

Ma siin postituses juba hõikasin, kuidas “Armastus pisiasjadest” mu niimoodi ära tegi, et me päriselt ka üks hetk Londonisse piletid ostsime ja Frida Kahlo näitust vaatama sõitsime :D. Tegelikkuses muidugi ei käinud kõik midagi nii nipsti! et muudkui ostsime ja sõitsime - näitus oli viimse piletini kõikideks meie reisipäevadeks juba välja müüdud selleks ajaks kui mina enda meelest heale ideele tulin (nädal enne minekut) et äkki võtaks ka netist piletid ette ära, ei pea kohapeal sabatama. Selle avastuseni jõudes kribisin isegi oma sõbrannale, kellel omakorda on Londonis sõbranna, et mis nüüd saab ja kas ta uuriks kohalikult, kuidas asjad käivad ja mis variante ikkagi on veel neid pileteid saada; ise googeldasin samal ajal terve interneti läbi ja leidsin, et kui ennast kuidagi muuseumi liikmeks maksta-registreerida, siis vist ühele kella kümnesele klubiliste teejoomis-hommikutuurile veel saab :D. Ja siis, ma ei tea, kas mingi suurem grupp ütles enda planeeritud tuleku ära või mis, aga keset kõike seda sebimist kirjutas Laur mulle üks hetk chatti hämmeldunult, et on ju pileteid reede õhtuks kõige magusamaks ajaks saada küll, miks sa neid siis ära ei võtnud… :D. 

Piletid suure vedamise läbi kindlalt käes, võisime hakata mõtlema, mida teha saabumise ja näitusele minemise vahele jääva ülejäänud 2,5 päevaga ja eriti lühidalt kokku võttes sai selleks hunnik linna vahel jalgsi ringiliikumist (neljapäeval nt jalutasime umbes 20 km jagu), veel erinevate kultuuri- ja vaatamisväärsuste külastamist ja erinevates kohtades söömist/joomist. Sest Londonis on väga palju maailmaklassi muuseume (neist riiklikud, näiteks Loodusmuuseum või Teadus- ja Tehnikamuuseum või British Library avatud külastajatele lausa tasuta /vabatahtlik annetus on siiski soovituslik ;)/) ning seal liigub ja elab väga palju muudest rahvustest inimesi (metroos valitseva pildi järgi isegi umbes neli muurahvuselist ühe valge kohta) mistõttu erinevate rahvaste kööke isegi ühel tänaval valida mitu. Meie astusime oma reisil sisse kõikidesse loeteletud muuseumidesse (no ei, me pole päris muuseumihullud :D aga nad lihtsalt on kõik seal kompaktselt koos, Loodus- ja Tehnikamuuseum kohe Victoria & Alberti muuseumi kõrval ning selles viimases oligi Frida väljapanek ja nende rahvusraamatukogu jäi kohe selle metroopeatuse kõrvale, kust nagunii iga päev linna sisenesime) ja tegime eelbroneeringud kahte valitud söögikohta. Sest jah, meie oma pere ja sõprade rõõmuks on jällegi meie reisitiimi teine pool ülihäid toite lauale võluv hobikokk ning muidugi oli aus siis mu raamatupoeprojektide tasakaalustamiseks keskenduda ka tema huvidele ja ära maitsta nii Michelini tärne omavate restoranide omanikust telekoka Gordon Ramsay restoranis pakutav kui hetke kõige popima Londoni hiinaka  road.  Ideaalne vastutasu kas pole ;) ja ma tegin seda kõike kaasa rohkem kui rõõmuga, sest head toitu naudin ma vähemalt sama palju kui raamatulugemist. 

Aga, see kõik oli alles õhtuti ja preemiaks peale päevakäike ning raamatute juurde tagasi tulles, neljapäeva hommik tõi meid esimesena hoopis British Librarysse.

British Library on inglaste rahvusraamatukogu, mille kollektsioonides on üle 150 miljoni raamatu-käsikirja-kaardi-helifaili-margi umbes 625 kilomeetril riiulitel ja see kollektsioon kasvab igal aastal veel umbes 12 kilomeetri jagu. Kogu parimaid aardeid eksponeeritakse eraldi galeriis, mulle kui õigusteadust õppinule oli eriti põnev vaadata muidugi Magna Harta käsikirjalist originaali (Magna Harta on 1215 välja antud kuninga õigusakt, mis määras, et ükski isik, sh kuningas ei saa üle olla seadusest ning kõik on võrdsed Jumala ja kohtuniku ees; sisuliselt on see tänaseni üks fundametaalsematest dokumentidest anglo-ameerika  õigussüsteemides ning vabaduse ja õigluse idee ning seaduste jäägitu austamise endastmõistetava printsiibina kasutusel kõikjal üle maailma) aga sama palju põnevad olid ka Leonardo da Vinci märkmed,  Beatlesite originaalnoodid ning vanad, kaunilt illustreeritud Pärsia luulekogud, araablaste ornamentilised teksiraamatud ja suured väärikaid pühakirjad. Pildistada ei olnud neid relikte seal lubatud ning üldse oli kogu saal rariteetide parema säilitamise eesmärgil hämaram ja jahedam ülejäänud hoonest aga eks ma tegin siis selle võrra rohkem pilte raamatukogu südamest - kuningas George III kirjandustornist, mis 85 000 raamatut ja pamfletti sisaldavana kõrgub ooooo!-tama paneva sambana läbi kõikide korruste...

Loodusmuuseumis nägime kõige muu kõrval esimest väljalaset Darwini “Liikide tekkimise” raamatust ja Tehnikamuuseumis sattusime täitsa kogemata vaatama põnevat Venemaa viimase tsaari ja tema pere haiguslugude ja mõrvamise uurimisele pühendatud ajutist näitust (ja kus mulle said totaalseks highlightiks raamatute/fotoalbumite/dokumentide kõrval hoopis kaks välja pandud originaalset Faberge muna: Red Cross with Tripthych ja Steel Military :D). 

Nu ja siis viimaseks muidugi veel see esimest korda Mehhiko piiridest väljunud esemetega friidakas… Ka siin näitusel taaskord fotode tegemine ei olnud lubatud aga tegin paar klõpsu ekstra Making Her Self Up-näitusele pühendatud muuseumipoest ja ostsin endale mälestuses ühe imelise, kangast kaantega, tema elu ja loomingut kokku võtva (pildi)raamatu, kus muuhulgas näha nii kuulus Kaks Friidat kui Autoportree ahvide ja koolibri-kaelakeega … 

Ja see pole ikka veel kõik :). Sest laupäeval võtsime ju rendikast auto ja suundusime linnast välja maale. Väga kindlalt plaani ja sihtmärki meil oma edasisteks sõitudeks ei olnud, eelkõige tahtsime külastada erinevaid lõunaranniku looduskauneid kohti ja et ennast selle paari päeva jooksul päris soodaks ei uhaks, panime lõppsihtkohaks kaardil Cheddari kuru. Ja siis juhtus nii, et meie poolplaneerimatud sõidud tõid meid ka ühe ülivinge ja head kirjandust servast servani täis tänavaraamatukoguni :). 

Tänavaraamatukogu kontseptsioon on mu meelest kogukonnasisene jagamismajanduse kõige kuldsem näide, mis baseerub ideel “võta raamat, anna raamat”, need on üles seatud avalikesse kohtadesse ning soovi korral võib neisse tuua ja sealt tasuta võtta lugemiseks raamatuid. Meil Eestis on tänavaraamatukogusid näha/kasutada Tartus, üle maailma aga veel väga paljudes riikides ning kõikvõimaliku kuju ja kaunistustega. Samuti nägin sellel “maatripil” esimest korda ainult ühele konkreetsele valdkonnale pühendatud raamatupoode (antud juhul siis müstikavaldkonnale, Glastonburys, mis ongi kuulus läbi oma ajaloo müütide ja legendide  poolest ja kus terve linn on raamatute kõrval haldjate kujukesi, väge andvaid kive jms müüvat nänni täis)… Ei tea, kas Eestis oleks valdkonda, mis vaid ühe teemaga poe ära toidaks? Sealsetes paistis uudistajaid igatahes jaguvat. 

Kokku oli see üks ülimõnus tripp ja sellel maal on pakkuda nii palju, et läheksin sinna veelgi. Aga samas, kodus tagasi on ka nii mõnus olla. Eriti peale nädalast äraolekut ja siis, kui kõik pere mustikud sulle ennast kõrvale pikutama kerivad... :).