James Clavell “Šogun”

James Clavell “Šogun”, 1048 lk. Varrak, 1998.

Lugemise väljakutse nr 6: "Üks või mitu raamatut samalt autorilt 700 lehekülge".

See raamat sai nüüd mulle oma enam kui 1000-de leheküljega kõige paksemaks üheköiteliseks teoseks, mida ma üldse kunagi lugema olen sattunud. Ja jõudis minuni taaskord Lauri vanemate soovituse kaudu, kui üks viimatine istumine lugemisel/loetud raamatutest rääkisime ja mul parasjagu pooleliolev raamat  kohe-kohe lõpetamisel oli... Nu ma luiskaksin, kui ütleksin, et ma ei olnud alguses skeptiline (ja vist ka pisut pika näoga :D) kui mulle juttude lõpetuseks see 6 cm paksune tellis, mis otsast otsani täis väikeses ja tihedas fondis teksti ja kurja moega vana-aja Jaapani mehe illustratsioon esikaanel, lahkesti kaasavõtmiseks kätte ulatati :D. Aga kuna 1) sama skeptiline olin ma alles hiljuti Pratchetti võimaliku headuse osas, ent tänaseks pööranud ennast vägagi Discworldi usku ja 2) raamatusaamisega käis kaasa ka põnev lugu sellest, kuidas tema kodusele raamaturiiulile leidmiseks kirjutati kunagi läbi kõik olemasolevad raamatupoed ning rakendati otsima lisaks oma perele kogu sõpruskond, otsustasin lugemise igal juhul ette võtta... 

Kui raamatukaas kord juba kergitatud, siis edasi läks muidugi nii, nagu The  New York Times Book Review tagakaanel prohvetlikult lubab: "kui olete “Šoguni” juba avanud, on võimatu seda käest panna; te ei loe seda raamatut vaid elate selle elu ning see haarab teid sedavõrd kaasa, et unustate, kes ja kus te olete". Ja kuigi raamatupoodide sisututvustus ütleb üldjoontes raamatu kohta ära küll, et  siin "Inglise meremees John Blackthorne võetakse peale Jaapani rannikul karile sõitmist vangi ning kistakse võimuvõitlusse šoguniks pürgiva ja maad ühendada sooviva Toranaga poolt; katoliku usu vastu võtnud kaunis Mariko aga kiindub meremehesse ning peagi tuleb tal valida kahe armastuse ja kahe lojaalsuse vahel", võin ma  omalt poolt kinnitada, et tegelikult ei ava see sisututvustus midagi ja alles hiljem saate aru, et teile näidati sissejuhatuseks detailse majaeskiisi asemel vaid maakondliku täpsusega krundi piiri.. :D. 

Väga vinge lugemine igatahes, ma ei saanud kodus viimane nädal mõistlikult isegi ühtegi kodutööd teha, sest kogu aeg pidi enne peab-ära-tegema-asju "korra istuma" või "enne järgmise asja ettevõtmist ühe kohvi jooma" ja selle kõrvale siis loomulikult piiluma, mis raamatutegelastega edasi juhtus. Ja juhtus kogu aeg, st kogu senist teemat täiesti pea peale keerav uus keerdkäik ootas iga järgmise nurga taga. Ja enne viimast nädalat käis Inglismaal trippimas see raamat minuga kaasas ja isegi koeraga jalutama vedisin seda, rääkimata igapäevastest kaasasõitmistest autos...  Minu arvamuse kohaselt on see üks imehea Jaapani ajaloo-, kultuuri- ja filosoofiaõpik, samuti raamat, mis hästi ka sõjandustaktikat õpetab ning libisedes isegi erootilist padjakunstipoolt puudutab :D. Et siis kõik ühes, pakendatuna kirsina tordil veel tempokasse põnevusromaani vormi...

Ma täiesti saan aru, miks seda raamatut kunagi väga enda kodusesse raamaturiiulisse sooviti; oleks teda hetkel poes müügil, ma läheks ja ostaks ka :). Aga vot ei ole ja seis pole tänasel järelturul tema raskesti leitavuse osas võrreldes kunagisega grammivõrragi muutnud. Eelmisest ilmumisest on 20 aastat muidugi möödas ka - seega ehk mõni kirjastus võtaks hoopis selle uuesti välja anda? Sest huvilisi oleks peale minu kindlasti teisigi, vaatasin et nt raamatuvahetuses on selle ilmumisele ennast entusiastlikult sappa pannud lausa 19 inimest...