Art Spiegelman “Maus”, 296 lk. Pythagorase Püksid, 2018.
Lugemise väljakutse nr 18: "Raamat, mille kaanepildil on kass".
Vot see raamat… Nojah, ma ju tegelikult otsustasin kohe, kui peale “Persepolise” lugemist ka “Maus” ette võtta soovitati, et selle teose ma endale koju soetan; kohe selsamal päeval, kui see eesti keeles lettidele müügiks ilmub :D. Ja ehkki see plaan osutus tagantjärele tarkusena ikkagi liiga optimistlikuks ning sestsamast päevast sai mul lõpuks rohkem kui kvartal, jõudsingi viimaks selle nädala kolmapäeval raamatupoodi ja luhvtitasin osa oma sünnipäevaks saadud kinkekaartidest heal eesmärgil ära :).
Ostuga koju jõudnud sain kohe ka seda lugema asuda ning tegelikult kuluski mul raamatu läbilugemiseks vaid sama päeva hiline õhtupoolik ja tund järgmise hommikust… Sest juba siin esitatud lugu Poola juutide ellujäämisest holokausti ajal nähtuna läbi oma isa silmade oli omal moel kaasahaarav ning kuna autor on lisaks selle meile ette pannud kujutatuna vabalt räägitu vormis külaskäikudel oma isa juurde sündmuste toimumisest aastakümneid hiljem, siis ka täis väga elulisi ja isiklikke olmesituatsioone.
Ma täitsa saan aru, miks tolle ameeriklasest karikaturisti raamatut loetakse “murrangulise tähtsusega teoseks” ja “kultuskoomiksiks” ja “koomiksizanri tüvitekstiks”, olles esimene omataoline kõigi ülejäänute hulgas ning miks omistati 1992. raamatule/autorile koguni Pulitzeri preemia. Sest tõepoolest, siin esitatud lugu detailsetes piltides lugedes ei tundunud kordagi sobimatu, et nii traagilisi sündmusi kujutatakse koomiksina ja veel nii, et eri rahvustele on on antud lihtsustatud loomanäod (natse kujutatakse kassidena, juute hiirtena ja poolakaid sigadena) ning see on ka minu meelest oskus, mis kahtlemata väärib tunnustamist.
Mõneti on see lugu sarnane Auschwitzi tätoveerijaga, ka siit raamatust saab aimu, kuidas nendes koonduslaagrites ellu jäädi ja et autori isa Vladek oli üks nendest, kes oskas ära kasutada kõiki nappe võimalusi, mida elu elujäämiseks noil hetkedel realiseerimiseks pakkus. Abiks pidid muidugi olema ka tutvused ja/või raha (või muu sellega samaväärne ekvivalent) ent põhimiseks jäi siiski oskus nende abil viis leida…
Mul on väga hea meel, et see raamat lugemiseks minuni ja minu raamaturiiulile jõudis, suured tänud Triinu(de)le, Monikale, Kaisamaile ja Erikale FB-lugemisgrupis tutvustamast ja soovitamast :).
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar
Märkus: kommentaare saab postitada vaid blogi liige.