Terry Pratchett “Vikatimees”

Terry Pratchett “Vikatimees”, 308 lk. Kirjastus Varrak, 2002.

Väljakutseteema nr 18: raamat sõbra või sõbranna riiulist. 

See väljakutse lahenes mul juba mais, kui käisime Carolina sünnipäeva tähistamas/lõpetamas tema värskelt remonditud kodus ning kus kõigi muude oooo!-tama panevate muutuste kõrval võis näha ka uue lahenduse saanud elutoa raamaturiiulit :). 

Ja muidugi siis otsustasin kohe, et kasutan juhust ja nopin midagi sealt lugemiseks kaasa ning et muljetavaldav rida Pratchetteid oli asetatud just kõige mugavamale vaatamis- ja katsumiskõrgusele, sai kaasavõetavaks seekord Surma-sarja romaan nr 2 (siia liini kuulub üldse kokku 5 raamatut, “Mort” on esimene ja “Vikatimehele” järgnevad veel “Hinge muusika”, “Orikavana” ja “Ajavaras”). 

Nu mina ei tea… Ma seekord ei saanud raamatule väga hästi pihta, ausalt :D. Vähemalt esimesed 200 lehekülge, kus Surm möllas oma asju teha ja võlurid koos mittesurnud surnutega teisi, küll samal ajal aga täiesti erinevates kohtades ning taustal tiksusid järgemööda hoopis suveniirid ja ostukärud ja Kombineeritud Koristaja :D. Viimased 100 lehte sain juba asjadest natuke rohkem aru, aga peendetailsetest seostest jäi kohati ikka puudu. Samas ei seganud see karvavõrdki nt Bill Ust ja Windle Poonsi ja Schleppelit ja nunnut Rottide Surma järjest sümpaatseks saamast, võta siis nüüd kinni, kas see mittearusaamine oli hea või halb… :D. 

Raamatututvustus ise avab oma sisu nii: 

Kettamaailmas on Surm kadunud. Keegi ei tea, kus ta on. See toob muidugi kaasa teatava segaduse, mis tekib alati, kui mingi oluline mehhanism ühiskonnas toimimast lakkab. Samal ajal aga ilmub ühte väikesesse farmi kusagil pärapõrgus pikk ja sünge võõras, kes käib imeosavasti ringi vikatiga. Töökäsi on vaja ja lõikuseaeg läheneb, nii et tegevust tal jätkub...

Mis ma oskan öelda, kindlasti ei jää see mulle viimaseks F-sarja raamatuks, Pratchett on oma mõnusa kirjastiili ja lahedate tegelastega mu pöördumatult ära teinud :). Aga millal mõne järgmise ette võtan, ei teagi, sest hetkel ootavad kapil niigi oma järjekorda (koos väljakutseväliste raamatutega) tervelt 5 teost… Carolinale aitäh raamatut lugeda laenamast, jagatud rõõm on topeltrõõm :).