A. Roslund, S. Thunberg “Karutants”, 584 lk. Pegasus, 2015.
Väljakutseteema nr 32: “Ühesõnalise pealkirjaga raamat”.
Tjah, tundub, et rootslaste IKEA hakkab endale kõrvale “hea_skandinaavia_krimi” sildi all järjest rohkem ka sama populaarset ja inimesi laiemat kõnetavat konkurenti saama :D. Sest no nii hästi kirja pandud lugu sattus mulle jälle täiesti juhuslikult pihku ning olgu siinkohal kiidetud siis vedamine, et meie raamatukogus töötavad eranditult ainult väljapeetud vanematest prouadest metoodikud, kellede ülimalt põhjalikud ja aega rahulikult võtvad toimingud jätavad mulle iga kord soovitud raamatute väljaotsimist oodates aega sirvida ka äsja tagastatud raamatute riiulisse pandud teoseid. Viimane kord raamatukogus käies võtsin muidugi vähe ahnemalt ligi ka, ees oli ootamas pikk sõit auto kõrvalistmel Poola ja mina siis eeldasin, et mul jääb sel ajal aega lugeda kohe terve virn raamatuid läbi – ning seetõttu, mida paksemad tagaistmelt võtta oleks, seda parem :D. Tegelikkuses ei jõudnud ma sel ajal muidugi midagi peaaegu lugeda, aga noh, vähemalt said KÕIK mu laenutatud raamatud mööda Euroopat ringi sõita ja eks tihti ju ongi asjadega nii, et olulisem on see, et soovi korral oleks asi võtta, kui see, kas tegelikkuses võtmine üleüldse teoks saab… :D.
Ma tegelikult praegu tagatjärgi mõtlen, et see pea 600-leheküljeline tellis oli mul üldse seni kõige mahukam krimi, mida lugema olen sattunud. Ja ma isegi ei ütleks, et see oli klassikaline krimiromaan, siin raamatus oli lihtsalt nii palju rohkem kihte… Sest siin leidus nii kurjategija kui uurija vaatenurka, nii perevägivalda kui selle keskel kasvanud veri-on-paksem-kui-vesi-vennaarmastust, nii üliisiklikke tegutsema ajavaid motiive kui anonüümsemaid taustakirjeldusi…. Ja seda kõike siis nii isa kui poja, nii mehe kui naise, nii ema kui isa, nii venna kui sõbra, nii kurjategija kui ohvri vaatevinklist ja kirja pandult nii, et sa lõppkokkuvõttes mõistsid ise ka iga nüanssi toimunud põhjus-tagajärg seostest tundega, et oled ise samuti kogu aeg olnud jooksvate sündmuste keskel. Peamiselt tolle peategelasest 24-aastase vanimast vennast põhipäti nahas, lahendades jooksvaid muresid ning elimineerides pidevaid väljaspoolt gängi sissesõitvaid erroreid… Nii et jah, väga teistmoodi lugu, kus esiplaanil uurija asemel hoopis kurjategijad ning isegi mitte natuke sarnane tavalisele, kuldvaramusse kuuluvale inglaslikule detektiiviklassikale, kus samast külast pärit ja sama päeva varahommikul surnud kõigile ebameeldiva proua mürgitamine oma kodusest tugitoolist nagu nipsti ära lahendatakse… :D. See raamat oli pigem nagu tükk kriminaalpsühholoogia õpikunäidet, kus isa tegude ning 10-sele ja 7-sele pojale antud käskude mõju kajastub elus ka aastaid hiljem; kooliealised sealjuures veel püüdes hoida ja kaitsta selle kõige keskel oma noorimat venda, kes toimunu ajal oli vaid kolmene…
Leo, Felix ja Vincent raamatus. Kirjanik Stefani Thunbergi vennad päriselus 90-date alguses, kes on tänaseks oma karistuse kandnud ja vanglast vabanenud; röövinud kunagi panku, sh kahte ja kolme üheaegselt, suhtumisega, et politsei jõuab sündmuspaigale nagunii sama ajaga, miks mitte siis sel ajal noosi võtta mitmest…
Oli väga vinge lugemine, soovitan need 584 lehekülge kindlasti ka teil lugemiseks ette võtta :). Ja kui raamatust vähe, siis loota on peagi ka filmi, vaatasin et õigused Dreamworksile on juba müüdud. Saame siis näha, milline see veel ükskord välja kukub, raamat ise tekitas igatahes küll kange tahtmise kaasakiskuvat actionit ka kinno vaatama minna :).
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar
Märkus: kommentaare saab postitada vaid blogi liige.