Ilmar Tomusk “Kõik emad on head”, 64 lk. Elford Press, 2018.
No pekki! Jälle! :D. Lugesin selle raamatu teemasse nr 52 - sellise Eesti kirjaniku teos, kellel on 2019 ümmargune juubel. Ja siis tutvustust kirjutama asudes sain aru, et korraldasin endale taaskord väljakusevälised tühjad pihud – ümmargune juubel peab nulliga lõppema, minu loetud kirjanik tähistab sel aastal aga 5-ga lõppevat sünnipäeva :D.
Kahju pole samas selle raamatu lugeda võtmisest karvavõrdki ning tegelikult ootan juba aega, millal koduseitsmestega ka selle üle arutleda saaks. Praegu tüdrukud iseseisvalt mõne taolise raamatu kaanest kaaneni lugemist ette pole võtnud (küll oleme lugenud üheskoos tekstidest lõike) aga eks see sügisest kooliminekuga muutub. Väga huvitav oleks igatahes kuulda ja näha, kuidas raamatutegelasega sama vanad kirjutatu sisu mõistavad ja siinsete tegelaste käitumist hindavad, eriti lõppu.
Raamatututvustus ise avab oma sisu nii: pisike tüdruk Marike jääb kohe pärast sündimist võõraste tädide kasvatada. Mõne aasta pärast saab ta endale uue ema, kes teda armastab ja kes teeb kõik, et Marike oleks õnnelik. Marike saab alati kõik, mis tal vaja on. Kui kätte jõuab esimene koolipäev, tahab tüdruk, et see oleks tema elu kõige toredam päev. Ometi juhtub midagi, mis selle päeva ära rikub…
Südamlike illustratsioonide eest annan eripunktid (kunstnik Maite Kotta). Ja ise lähen nüüd edasi mõtlema, mida ma ikkagi kogu sellest raamatust (ja raamatu pealkirjapüstitusest) arvan… Uskumatu tükk on igatahes, kergesti endast enam lahti tõmmata ei lase :).
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar
Märkus: kommentaare saab postitada vaid blogi liige.