F. Backman “Vanaema saatis mind ütlema, et ta palub vabandust”, 348 lk. Varrak, 2018.
Väljakutse teema nr 23: "Raamat, mis tõi pisara silma".
Väljakutse teema nr 23: "Raamat, mis tõi pisara silma".
See raamat sai mul läbi tegelikult juba 26. mail aga otsustasin teile siia ka jagada oma kunagised kiirelt FB-sse jagatud mõtted...
Tavaliselt on ikka nii, et kui sa loed samalt autorilt teist või kolmandat või neljandat raamatut, siis sa ka võrdled neid kirjatükke omavahel ja lahterdad mingitesse kastidesse parem/halvem-skaakal. “Mees nimega Ove” autori teist raamatut “Vanaema saatis mind ütlema, et ta palub vabandust” lugedes aga võrrelda ei andnud midagi, mõlemad olid lihtsalt ü-ber-head... Avalikus kohas lugemiseks ette võtta siiski ei soovita, võite järsku kohatult kõva häälega naerma või suurest kaasakurvastamisest silmist tilkuma hakata ;). Või noh, vähemalt minuga juhtus mõlemat, korduvalt, ja mul oli ainult hea meel, et istusin samal ajal siis vaid ühe inimese vaateväljas auto kõrvalistmel või hommikul köögis ajal mil kogu ülejäänud maja alles magas...
Parimalt kulutatud paarkümmend euri ikka üle mitme aja, olen oma ostuga väga rahul :). Ja kui Fredrik Backmanilt ka kolmas raamat eesti keeles peaks ilmuma, olen ilmselt esimeste seas, kes seda raamatupoodi endale soetama kõnnib. Sest tema raamatute lugemiselamuse tahan nüüd kindlasti garanteerida endale ka korduvkasutuseks, mis siis et piiratud ruumiga raamaturiiul juba praegu karjub, et hoolega vali, mida ostad.. :D.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar
Märkus: kommentaare saab postitada vaid blogi liige.